Eesti parteid on liialt riigiusku

Kallase sõnul ei saa ümberjagamine töötada, sest riigi rolli suurendamine pärsib majanduskasvu ning ka riigi tulude kasv pidurdub. Ta on aga veendunud, et varsti muutuvad Eestis liberaalsed põhimõtted taas populaarsemaks.

Eesti valimistel on pea alati, välja arvatud 2011, tulnud uus erakond riigikogusse. See on loomulik protsess, et uued inimesed moodustavad poliitilise liidu. Las nad tulevad. See ongi alternatiiv, paneb teisi pingutama.

Reformierakonda.

Igaüks lähtugu oma arusaamisest ja konkreetsest kandidaadist. Jah, Reformierakonna programm võiks olla mõnes asjas radikaalsem. Ka Reformierakond lubab raha, pensionite tõusu ja neid asju, mis valijale meeldib, kuid kõikide teistega võrreldes on see suhteliselt tagasihoidlik ja teostatav. Teatud piirides. Vaatamata kõigele kriitikale on Reformierakond olnud ikkagi kõige järjekindlam õige majanduspoliitika järgija.

Võidukas poliitiline liin Euroopas on konservatiivne. Eriti kriisi ajal võitsid need erakonnad üle Euroopa. Miks? Konservatiivne erakond lubab kindlustunnet. Ebamäärases olukorras, kus majandus seiskus, on see valijatele meeldinud. Seda on teinud ka Reformierakond. Selles mõttes on nad tugevalt liikunud konservatiivse poliitika peale.

Ma jagaks vaated üldse kolmeks: sotsialistlik, liberaalne, konservatiivne. Sotsialistlikus kontseptsioonis on ülimuslik töötaja. Väga tugev suund on kollektiivsele juhtimisele ja võrdsustamisele. Seda on vasakpoolsed pikka aega ajanud. Umbusk on eraettevõtluse vastu.

Konservatiivide majanduspoliitika põhialus, ja mis mulle ei meeldi, on riigiusk. Riigi ülimuslikkus majanduspoliitikas.

Liberaalne kontseptsioon tähendab siis, et keskel on üksikisik oma ettevõtlusega, isikliku vastutusega, oma otsuste ja oma riskidega, kõrbemisega, ebastabiilsusega.

Need on päris suured vahed. Ega elu nii mustvalge muidugi pole ja ega ma ütle, et nende vahel pole võimalik leida kompromissi. Mina näen, et seda radikaalsemat liberaalset ideoloogiat enam Eestis ei viljeleta. Reformierakonna algusaegadel me kogu aeg mõtlesime, mis on see poliitiline platvorm, millega saaksime rohkem valijaid. Selles on Reformierakond olnud väga edukas, ta on läinud pensionäride toetamisele, kriisi ajal stabiilsuse pakkumisele, mida valija kõrgelt hindas. Vähemalt eelmistel valimistel. On liikunud edukalt konservatiivsusse, aga teatud põhimõtted on siiski alles. Ühel hetkel aga peab siiski tulema kuskilt keegi, kes pakub välja tõsiselt liberaalse alternatiivi.

Olen pärit nõukogude ajast ja kogu aeg olnud riikliku plaanimajanduse üle kriitiline. Kui sa inimese initsiatiivi ei vabasta, siis see süsteem jookseb kinni. Liberaalne kontseptsioon võimaldab turumajanduse kaudu inimesel saavutada.

Olen põhimõtteliselt võrdsustamise vastu. Võrdsustamist peetakse õigluse ilminguks, aga ta pole seda! Võrdsustamine on ebaõiglane inimeste vastu, kes on edasipüüdlikud. Astmeline tulumaks jne. Riskeeri ja sa tead, et seal terendab suur võit. Ülemist otsa ei lõigata ära. Liberalism pole meeldivam, kuid ta on parem, kuna sellega läheb edasi.

Võtame selle riigiusu, mis on ka Euroopas oluline. Väga palju räägitakse riiklikest arenguprogrammidest ja riigist. Riik ei tohi ja ei taha riskida, samuti ametnikud. Kes riskib siis? See on ikkagi ettevõtlus ja oma initsiatiiviga inimene, kes võtab teatud riski. Riik suudab tagada kindlustunde ja olla hea, kuid riiklikule majanduspoliitikale mängimine ei vii asja edasi. See on minu sügav veendumus ja kogemus. 

Kui sa töötad majanduses nagu ametnik, siis öeldakse, et tänaseid toimetusi ära lükka homse peale, sest ülehomme on ka päev. Eraettevõtjana pead sa meilidele vastama ja reageerima kohe.

Vaatame, vaatame. Kõik käib lainetena. Hollandis tuli nüüd kaks korda võimule liberaalne erakond Mark Rutte juhtimisel, kelle sõnum on kärpimine, erastamine. Ja rahvas jäi teda uskuma. Kui ma neid meie valimislubadusi vaatan, mõtlen, kas keegi ei mõtle selle peale, et kust see raha siis tuleb?

Omal ajal mu tuttav kiusas kord USAs ühes restoranis kelnerit ja küsis igasuguseid asju. Kelner hakkas silmnähtavalt vihastama. Ja kui tuttav küsis, kust need maasikad pärit on, vastas kelner "köögist". Üks kultuuritegelane meilgi vastas küsimusele, kust peaks kultuur raha saama, et eelarvest.

Ühel hetkel jookseb ümberjagamise poliitika kinni. Kui majanduskasv on madal ja lisatulusid ei tule, siis...

Ja rohkem häält teha. Euroopas on kapitalistide ehk ettevõtjate hääl kogu aeg nõrgemaks jäänud. Nad ei ole ka väga radikaalsed, tahavad samuti kellelegi meeldida, ametiühingutega mitte tülli minna. Seetõttu radikaalsem turumajanduse arendamine ära vajubki.

Võtame näiteks erastamise. Eraraha on maailmas palju. Erasektor läheb erasektori juurde. Väino Sarnet (erastamisagentuuri kunagine juht - toim) ütles omal ajal, et riigil on vaja ettevõtteid, millel on mingi avalik funktsioon. Ja nüüd küsige endalt, mis avalik funktsioon on Tallinna lennujaamal, Tallinna Sadamal, Eesti Energial.

Ma ei saa aru, miks peaks Eesti Energia olema riigi käes. Miks ta ei investeeri Eestisse, näiteks elektri transporti, oma tarbijatesse? Miks Jordaania? Või Tallinna Sadam. Jah, töötab hästi, pean juhtidest lugu, aga erastatult töötaks teistmoodi, vaadataks asju hoopis teise pilguga. Pireuse sadam näiteks erastati Kreekas. Ühe aastaga kasvas tonnaaž 50% ja konteinerite vedu 67%. Bristoli sadam ja lennujaam on erastatud ja mõlemad löövad kliente teistelt üle. 

Mis veel on riigiettevõtete puhul: mida võimsamad nad on, seda enam hakkab neil tekkima poliitiliste parteide tunnuseid.

Ma väga ei taha selle teema peale minna. Peatselt on valimised. Inimesed on pühendunud valimisedu saavutamisele. Erakonnast ja tema tulevikust saab rääkida pärast valimisi.

Ta on kindlasti väga mõjukas inimene.

Peaminister on siiski põhimõtteliselt mõjukam. Natuke on ses asjas ka müstikat, ehk ka Rosimannuse enda taktika. Ta ei võta avalikke funktsioone, aga tegemist on erakordselt võimeka inimesega, poliittehnoloogia alal Eesti andekaim. Selles mõttes pole seda loogikat vaja kaugelt otsida.

On tulnud uus põlvkond, kes on teinud head tööd. Käisin just Saaremaal esinemas, mulle kingiti raamat Saaremaa ettevõtlusest. Kuku pikali. Kolm laevatehast, igasugused tehased, tehakse kõiksugu asju. Põlvkond, kes mõtleb teisiti, mitte riigikeskselt, oskab keelt ja internetti kasutada.Samas on selge, et ettevõtlus vajab välisinvesteeringuid. Omal ajal mõõtsime just selles majanduse edu. Meie geograafiline asend pole investeeringuteks just kõige stimuleerivam.

Mina olen alati toonud ühe näite oma praktikast. Tai restoran tahtis tööluba kahele tai kokale. Toetasin seda. See tekitas 30 uut töökohta. Migratsiooni koha pealt peaks julgem olema. Tõsi, et erinevatel immigrantidel on erinev kvaliteet tööturul. Ukrainast võiks inimesi tuua aga sisse küll ja küll.

Tööjõuturust rääkides, siis on välja toodud, et Eestis on tööturul algharidusega 80 000 inimest. Vaatasin just telest väikeerakondade debatti. Seal üks nupumees ütles, et meil on vaja saata inimesi põllumajandusse tööle. Sinna ei ole enam inimesi vaja. On ettekujutus, et seal on käsitöö ja hobused. Seal on masinapark, mille juurde harimata inimest ligi ei saa lasta, moodsad laudad.

Põhiharidust on vaja tähtsustada, keskhariduseni välja. Sinna tuleks tõsiselt investeerida ja mitte raisata nii palju raha kõrgharidusele. Kõrgharidust tuleks teisiti finantseerida. Ehk - ma ei poolda tasuta kõrgharidust. Kui üliõpilane, kes ise maksnud, esitab õppejõule nõudmise. Et sa ei ajaks pahna suust välja, vaid seda peab talle vaja minema.

Vaidlus ei käi ju riigi võlakirjade kui selliste üle. Probleem on, et ei võeta mitte näiteks 20 miljonit eurot, vaid võetakse kohe miljard. Võetakse lihtsalt laenu ja siis vaadatakse, mis me sellega teeme. Siis on teada, mis me sellega teeme. Tõstetakse avaliku sektori palku jne. Sellest ei saa tagasi. See on Kreeka tee.

Muidugi oleks mõistlik, kuid parlament otsustab laenu. Kui on mingi ülimalt tähtis objekt, võib seda kaaluda. Kuid saatan on detailides. Eraettevõtjal on lihtsam - paned kokku rahavood, vaatad riske, ajahorisonti, kas tuleb tagasi. Riigil pole seda mõtteviisi, et peame investeerima, et tuleb tagasi. Pole kuskil ka näiteid...

Neil oli teine mudel. Rootsi mudel põhineb ülikapitalistlikul suurtööstusel, kellel on ulatuslikud maksuvabastused. Seal pole midagi pistmist riigiga. Riik on nende tegevust soodustanud, kuid pole ise neisse investeerinud.

Pole väga keeruline mõelda, Eesti tööjõumaksud on ikka kõrged, sotsiaalmaksu summa poolest üsna Euroopa tipus. 80-90% ettevõtlusest on väikeettevõtlus, see annab töökohad. Kui hakkad tööjõudu palkama, tead, et sa maksad palju rohkem, kui inimesele maksad. Jah, mina vähendaks tööjõumakse, kuid radikaalselt. Ja ütleks ausalt, et mingid teised maksud peavad seda kompenseerima, kulusid nii radikaalselt vähendada ei saa. Meil on näiteks varanduse maksud puudu. Kui kangesti tahaksite rikastelt midagi ära võtta, maksustage siis rikkaks olemine, mitte rikkaks saamine.

Teiseks, olen sügavalt veendunud, et praegune omavalitsuste rahastamise süsteem on vale. Nad võiksid saada tulu majandustegevusest kohapeal. Võtame ooperifestivali Kuressaares. Miks ei võiks sellise ürituse korraldamisel tulla raha valla/linna kassasse? Tehingumaks on selle nimi. USAs see ju on. Tõsi, see on kohati kole suureks läinud.

Üks asi veel. Riigireformi puhul kõik räägivad, et omavalitsusi on liiga palju, aga keegi ei räägi, et üks omavalitsus on pool Eestit. Tallinn on kõikide parameetrite järgi ebanormaalselt suur. Miks seda ei saa omavalitsusteks teha? Viimsi on samuti ju linnaga seotud, kuid saab eraldi olla küll.

Jah. Seda on kaua arutatud ja Tiit Vähi valitsuse ajal olime sellele väga lähedal, kuid siis hakkasid Koonderakonna ideoloogid ütlema, et see on neile kahjulik.

Ma ei tea seda. Kuid huviga vaatan, kuidas ta asju ajab. See, kuidas ta on Sillamäe sadama püsti pannud, on lugupidamist väärt. Seal on kõik asjad nagu veetilgas koos. Asi on käima läinud. Mõelge Saaremaa suursadamale näiteks. Mina kuulan Vähit huviga. Tema info Venemaa kohta on väga adekvaatne, ei põhine ainult artiklite lugemistelt.

Mul poleks midagi selle vastu, kui kellelgi oleks see 13 miljardit võtta, kuid ta läheks kallimaks. Võtame La Manche`i tunneli, mille areaalis elab 100 miljonit inimest. Seal hakkas mõni aasta tagasi kusagil mingit suitsu ajama, inimesed käsutati rongidest välja. Aga seal on vahemaa 40 kilomeetrit. Kujutage nüüd ette, et Soome lahe all, kus on 80 kilomeetrit, jääb rong vahepeal seisma.

Jah. Need turvasüsteemid tunnelites on aetud väga kõrgele. Kujutage ette, et keset Soome lahte kõrvaltunnelis rongi peal olev auto läheb põlema, hakkab midagi kärssama. Ma ei tahaks selles rongis olla.

See oleks suurepärane, kui tunnel oleks olemas. Pidades silmas juba Soome ühendamist, Rail Balticut, Põhja mereteed. Mida ma aga ei taha, on see, et tehakse 50 miljoniga uuring ja siis öeldakse, et kust ülejäänud miljardid saame. Siis käib aastaid üks seletamine. Kust sa saad, Euroopa Liidust? Kui see tuleb arutluse alla, siis tuleb Messina sild, Püreneede tunnel. Väga raske on konkureerida ELis rahastamise peale. Ei maksa roosilistesse lootustesse minna.

Šostakovitši juurde tuli kunagi üliõpilane küsimusega, et ta tahaks sümfooniat kirjutama hakata, ehk oskab helilooja nõu anda. Helilooja vastas, et hakake vast väiksematest vormidest peale. Kui üliõpilane kostis, et aga teie ju kirjutasite 19aastaselt esimese sümfoonia, vastas Šostakovitš, et ma ei küsinud kelleltki nõu kah.

Mis minu taotlus on loenguid pidades, et inimesed mõistaksid laiemat tausta, näha teatud mõttes tulevikku ette. Teine asi, mida soovitan - omandage mingid käsitööoskused.

Jah, omandage näiteks Excel. Raamatupidamine õppige näiteks selgeks. See on 500 aastat vajalik oskus juba. Bilansiloogika, mis sügavast keskajast pärit, aitab edasi. See aitab tööturul olla vajalik. Isegi põhikoolis, kui poiss oskab mutrit keerata või kruvikeerajat kasutada, on alati väga abiks.