Vene leht: Kadõrov asendab Putinit?

Süüdistus, et Tšetšeenia liider Ramzan Kadõrov on seotud või vahetult vastutav hiljuti tapetud opositsioonipoliitiku Boriss Nemtsovi mõrva eest, on seadnud rambivalgusesse selle tavatu Venemaa avaliku elu tegelase ning tõstatanud küsimuse tema võimu kohta. Kas ta on tõesti, nagu mõned arvavad, mõjukuselt teine inimene Venemaal ning võimalusega tõusta suurriigi juhiks?

Tuleb tunnistada, et tal on mõjujõudu. Tšetšeenia on tema isiklik jõubaas ja taskupank. Mees, kes hoiab tagasi kaost killustatud riigis, võib vabalt selle ka valla päästa. Üle 20 000 nn kadõrovlase ehk Tšetšeenia julgeolekujõud, mis nimeliselt on osa Venemaa siseministeeriumi struktuurist, on tegelikkuses andnud isikliku vande Kadõrovile. Ta isiklikult valib nende komandöre ja annab välja käske.

Samamoodi on tema autoriteet Tšetšeenias absoluutne. Ta on kasutanud seda selleks, et täita vabariigi ametikohad oma liitlaste, sõprade ja sugulastega. Selle tulemusel on ta kasutanud kõiki eeliseid ja võimalusi, et riisuda föderaaltoetusi, mis jätkuvalt voolavad Tšetšeeniasse ning samuti jagama neid oma sõpradega.

Kuid miski eelnevast ei aita mõista, miks osad inimesed nimetavad Kadõrovit mõjukuselt teiseks meheks Venemaal. Moskvas asuva poliitika ekspertgrupi juht Konstantin Kalatšev ütles näiteks, et Putin ja Kadõrov on ainsad „reaalsed poliitikud“ Venemaal. „Kõik teised vaid mängivad poliitikuid.“

Kadõrov võib otsida kohta Moskvas ja jätta Tšetšeenia oma nõo ja usaldusväärse voliniku Adam Delimhanovi kätte. Siiski on vähetõenäoline, et ta mõistaks Moskva reegleid ja Venemaa võimureaalsust. Olla suur Tšetšeenias ei tähenda Moskvas absoluutselt mitte midagi. Selle asemel on olulised sidemed ja liitlased ning poliitiline väärtus Putinile. Kadõrovit võib juhendada Vladislav Surkov, kes on endine Putini poliitika peadramaturg, kuid Surkovil on vähe sõpru Moskvas. Pigem vastupidi.

Ainuüksi Kadõrovi nähtav valmidus tellida või vähemalt andestada Nemtsovi tapmine (Kadõrov avalikult kiitis mõrvas süüdistatava Dadajevi iseloomu) on ajanud raevu FSB, kes püüab usinalt seostada teda juhtumiga.

Putin peab tahtmatult valima kahe jõu vahel – ühe, kes hoiab kontrolli all Tšetšeeniat ning teise, mida ta vajab ülejäänud riigi kooshoidmiseks. Igatahes näitab FSB tegevus seda, mil määral on Kadõrov suutnud võõranduda kõigist julgeolekuagentuuridest.

Venemaa siseministeerium on kibestunult teadlik, et Tšetšeenia siseministeerium on sisuliselt tema kontrolli alt väljas. Uurimiskomitee teab, et tegutseb Tšetšeenias kõigest Kadõrovi loal. Isegi Föderaalne Uimastikontrolli Amet ei saa lõhkuda ringe, mis on seotud Tšetšeenia eliidiga.

Samal ajal teab rahandusministeerium hästi, et Groznõi varastab niigi pidevalt kokku tõmbuvast riigieelarvest. Pärast seda, kui justiitsministeerium tõstatas murenoodi Kadõrovi plaani suhtes karistada mässajate perekondi, pidi Putin isiklikult hoiatama „kohtuvälise kättemaksu“ eest.

Iroonia seisneb selles, et separatistliku mässu mahasurumise jaoks lõi Moskva autonoomse sõjapealiku ja jätkab tema rahastamist. Kadõrov võis seatud ülesande täita, kuid võib juhtuda, et Moskva ei ole tulevikus võimeline rahastama Tšetšeeniat samal tasemel või pigistama silma kinni riisumisele.

Kui see kõrvale jätta, siis Kadõrov selgelt kas ei mõista või eirab Venemaa eliidi poliitikareegleid. See teeb ta Moskva bojaaride silmis ohtlikuks, mitte ahvatlevaks.