Restoranitest: Kadunud hiilgust otsimas

Restorani Kadriorg teeb eriliseks ainuüksi see, et ajaloolisse Kadriorgu ehitati spetsiaalselt restorani jaoks uus modernne hoone. Kui Kadriorg mõned aastad pärast aastatuhande vahetust uksed lahti tegi, sai temast peatselt üks linna esindusrestorane – soliidne ja väärikas, modernselt napi sisekujundusega. Palgati parimad kokad, tunnustus tuli kiirelt ja aastaid kuulus Kadriorg tipprestoranide hulka. Veel 2008. aastal valisid Eesti Maitsete maitsekütid selle Tallinna kaheksandaks, seejärel on restoran aga justkui unustatud.

Hoone arhitektuur eeldab külastajate pidulikku vastuvõttu: esimesel korrusel on vaid garderoob, kus kunagi šveitser külastajaid vastu võttis ja edasi järgmiste korruste söögisaali juhatas. Nüüd valitseb kogu korrusel tühjus, esmamulje järgi oleks maja justkui välja surnud. Nüüd on teise korruse saalis mantlite jaoks kööki söögisaalist eraldaval klaasseinal tilluke nagi ja kelle mantel enam sinna ära ei mahu, võtab selle lauda kaasa. Tervituse asemel ühmab kelner “Kahekesi, jah? Sööma?” ja viipab meid lauda.

Menüü on pikk ja pakub hõrgutisi, millega söandavad välja tulla vaid julgeimad (või kalleimad) söögikohad: pühvli-mozzarella, põldpüüfilee, hirveliha, küüliku- ja hanemaks, vasikakeel, arvestatav mereanni- ja kalavalik, kust ei puudu värsked austrid, tuunikala – milline luksuslik valik!

Alustasime küülikumaksaga: küpsetatud maks pecorino-juustu, brändi, tomati, spinati ja küpsetatud munaga. Kõik lubatu oli olemas, aga keskpärase tomatikastmega üle valatud – ketšup just mitte, aga piisavalt jõuline, et küülik varju jätta. Pealegi oli õrn maks nagunii ülearu kuuma saanud ja pigem rabedalt puine kui õrn ja nõtke.

Ka vasikakeel jäi katte varju, tema õrnust varjutas ülemäärane soolasus ja paks juustukate. Juust on küll suurepärane abiline buffet-laual ootavate roogade söödavuse säilitamisel, kuid milleks turvatekk a la carte restoranis? Hõrgutise mõõtu serveeringus lambasupp oli aga lihtsalt igav, pigem kodu- kui restoraniroog: lihtne puljong, vintskevõitu lihatükid ja pudipehmed oad.

Siiski oli ka midagi head – Kadrioru parimaks palaks osutus lihtne tšillises koorekastmes krevetipasta. Ilusaid suuri krevette oli roas vaat et rohkem kui pastat, kastet just parasjagu või natuke rohkem ja maitse lihtsalt suurepärane! Nii et pastakohana julgen Kadriorgu soovitada küll.

Kui palusin kelneril vasikakeele juurde klaas veini soovitada, oli vastus napp: “Majaveini.” Ei tutvustust, ei esitlust ega ka mingit huvi, kuidas see mulle meeldis – vein klaasi ja kogu lugu. Võib-olla pole naised Kadriorus tõsiseltvõetavad kliendid? Kui olime lõpetanud, küsisin kelnerilt arvet, see aga pandi mu (meessoost) kaaslase ette – justkui oleks ajaratas meid minevikku viinud ja naised taas meeste eestkoste alla sattunud. Raha mu käest siiski vastu võeti, seda ei pidanud ma abikaasa kaudu ulatama.