Äriliidrid igatsevad noort ja vihast tööjõudu

Ettevõtjad on erakordselt murelikud poliitikute tegevuse või siis tegevusetuse pärast, kuid positiivsest küljest on raha odavuse ja kättesaadavuse turjal investeerimiseks parim aeg – niimoodi võtsime Äripäeva kaaneloos kokku täpselt aasta aega tagasi toimunud Äriplaani konverentsi. Aasta tagasi lendas palju tuld ja tõrva poliitikute suunal, kel puuduvat story ehk suur plaan.

Sel korral sai valitsus mokaotsast ettevõtjatelt koguni kiita. „Viimased sammud lähevad õiges suunas. Päikesekiir tundub nurga tagant paistmas,“ sõnas Silberauto omanik Väino Kaldoja valitsusele. Tal oli muidugi riigile ka oluline investeerimissoovitus lauale anda, kuid sellest õige pea.

Kui poliitikud pääsesid seekord suurema nahutamiseta, siis investeerimise asjus oldi tänavu mullusega sama meelt: kui on vaba raha, antagu tuld, sest suurte rahasummade hoiustamine on praegu suisa kahjulik.

Kuid nüüd tänavuse Äriplaani omamoodi põhiteema juurde, milleks kujunes tööjõupuudus. Eriti just noorte ja vihaste nappus, keda võiks muidugi alati rohkem olla. Konverentsipäeva alguses nentis Eesti Panga president Ardo Hansson, et järgmise viie aasta jooksul kahaneb Eestis töötajaskond 30 000 inimese võrra. Mure töötajate, olgu siis lihttööliste või tippspetsialistide, nappuse pärast jäi saatma ka ülejäänud päeva.

„Konkurents hea tööjõu pärast on Eestis oluliselt suurenenud,“ nentis mobiilimaksetega tegeleva idufirma Fortumo asutaja Rain Rannu. Ta tõi oma kogemusest siiski näite, et õnneks on välismaalt töötaja Eestisse toomise bürokraatia oluliselt lihtsamaks muutunud ja kuude asemel saab paberimajanduse korda päevadega. Vajaka jääb endiselt aga võimekusest võtta vastu välismaalastest töötajaid koos perekondadega, leida kiirelt õppimisvõimalused lastele jne.

Seoses tööjõupuuduse teemaga puudutati konverentsipäeval palju pagulaste teemat. Kohal olnud ettevõtjatest ja teistest otsustajatest tugev enamus, umbkaudu 80 protsenti, andsid saalist mõista, et nende vaated pagulaste tulemisele on liberaalsed ja et pagulased, kes on ühtlasi potentsiaalsed töötajad meie ettevõtete jaoks, on pigem oodatud.

Eduka idufirma asutaja Rannu märkis, et tema jaoks on absurdne valitsuse retoorika, et Eesti jaoks püütakse välja valida peamiselt kristlikud pagulased. „See on kõige absurdsem argument üldse. Miks me ei vali inimesi nende oskuste ja reaalse panuse järgi, mida nad suudaksid anda?“ ei mõistnud Rannu usuküsimuse rõhutamist.

Tööjõupuuduse kõrval räägiti Äriplaanil korduvalt ka sellest, kui palju tööjõud maksab. Swedbank Eesti juht Robert Kitt võttis suurepäraselt kokku tööjõu tasustamisega seonduvad mured ja rõõmud.

„Meil on nüüd alates 2012. aastast keskmise palga kasv 4-7% aastas,“ alustas ta ja jätkas: „Eesti majanduse probleem number üks on vähene töötajate arv. Ja olemasolevad töötajad on seejuures küllalt edukad palgaläbirääkimistes.“

Kiti sõnul on tänu töötajate jaoks edukatele palgaläbirääkimistele kasvanud ka jaekaubandus. Seda kinnitas arutlusringis Kiti kõrval istunud jaekaubanduse grupi ETK juht Jaanus Vihand. „Meil tõepoolest kriisi ei ole,“ märkis Vihand, kes rääkis, et neil on käsil suured investeeringud.

Kitt rääkis, et inimesed tunnevad end hästi, nende hoiused kasvavad ja hoiuste-laenude suhe pole kunagi olnud nii hea kui praegu. Ent kui töötajatel läheb hästi, kas see tähendab, et ettevõtjatel läheb halvasti? Kitt selgitas, et nii pole see mitte. Järgmisel aastal ei ole tema sõnul ühtegi olulist asjaolu, miks ettevõtjad peaks „poe“ kinni panema. „Jah, ettevõtjad on maksnud palgatõusud kinni oma kasumist, aga nad ei ole kahjumis,“ märkis ta.

Küll aga juhtis Kitt tähelepanu häirivale negatiivsustrendile praeguses ühiskonnas. Nimelt nentis ta, et eestlastel ei ole küll kunagi läinud nii hästi kui praegu, aga samas pole foon ühiskonnas olnud varem nii negatiivne kui nüüd. „Kas energiat on liiga palju või pole perspektiivi?“ küsis Kitt. Tema sõnul võiks inimeste perspektiiv olla koostöö.

Kui juba jutt ühiskonnas ühe suurenevale vastandumisele läks, haakub sellega ka Mercedeseid müüva Kaldoja mõtisklus. Nimelt rääkis Kaldoja eilsel Äriplaanil, et tabas end nädal tagasi olukorras, kus oli pärast tudengitele innustava kõne pidamist autos mõelnud, et miks ta küll neile noortele inimestele valetas.

Kaldoja meenutas, et innustas noori jutuga, kuidas meil on vaja tugevaid, tarku, suure silmaringiga, asjalikke insenere. Ja kuidas neid peab üles leidma ja toetama, paari sõnaga öeldes kätel kandma. Hiljem autos nentis Kaldoja enesele, et oli noortele puru silma ajanud, kuna meie ühiskond ju tegelikult ootab keskpärasust, madalat lendu, iga päev peaga vastu puud lendamist, vähemal 10 aastat vana autoga sõitmist ja jumala eest Äripäeva Rikaste TOPi mitte sattumist.

Kas tõesti ootab ühiskond keskpärasust? Selline tunnetus on Kaldojal ja ta pole suure tõenäosusega kaugeltki ainus ettevõtja, kes sama tunneb. „Keegi isegi ei räägi, kui palju mingi ettevõtja annab riigieelarvesse raha,“ nentis Kaldoja.

Kuid kõlas ka positiivsemaid noote või vähemalt unistusi. Üks Eesti rikkamaid naisi, ettevõtja Reet Roos ütles konverentsipäeva esimeses pooles, et talle väga meeldivad noored ja vihased inimesed. Neid on vaja nii riiki valitsema kui ka ettevõtlusse. „Ma tahaks, et meie valitsuses oleks rohkem noori ja vihaseid kõige paremas tähenduses. Aga ühes isikus, mitte nii, et üks on noor ja teine on vihane,“ sõnas Roos.

Teine Äriplaanil esinenud naisettevõtja, Chemi-Pharmi omanik Ruth Oltjer märkis, et tal on väga suur unistus. „Ma tahaks näha, et Eestis oleks maailma parim ülikool,“ ütles ta selle välja. „Meie inimesed on targad, edasipüüdlikud, laia silmaringiga, aga tööturule vaadates napib häid spetsialiste,“ nentis ta. Kui tahame väljast siia peakortereid, siis tegelikult pole meil Oltjeri sõnul pakkuda neile vajalikku tööjõudu.

Ehk võiks maailma parim ülikool olla üks suur eesmärk, üks koht kuhu investeerida? Igatahes kerkis konverentsil taas ettepanek, et Eesti riik peaks laenu võtma. Välja ütles selle ettepaneku sel korral kütuse- ja energiaärimees, Alexela grupi suuromanik Heiti Hääl. Ta naljatas seejuures, et rikkaks saab ikka võõrast raha kasutades, oma rahaga ei pruugi nii hästi minna.

Majandusminister Kristen Michal, kes muide erinevalt paljudest varasematest konverentsilt kiirelt läbi tuhisenud poliitikutest terve päeva saalis veetis, vastas Hääle ettepanekule napilt, et laenu võtmine ei saa olla eesmärk omaette, see saab olla vahend, kui on väga hea idee.

Ja ühe idee pakkus seal samas Michalile välja Silberauto omanik Kaldoja. Investeerimise ideid on aegade jooksul välja pakutud üksjagu. Seekord pakkus Kaldoja välja, et tuleb ehitada euroopalikud teed.

Ta kirjeldas, et kui inimene tuleb Luksemburgist Tallinnasse, ei tohiks tema kiire ringiliikumise võimalus lõppeda esimeses hotellis, sest mõnda teise Eesti linna minek võtaks lihtsalt liiga kaua aega. „Härrad valitsuse liikmed, ma ütlen teile, et meil pole neid teid vaja 100 aasta pärast. Teid on meil vaja praegu,“ märkis Kaldoja.

Michal saalist nõustus ja lubas pingutada, nii et elame, näeme.