Riigifirmade nõukogude valimine mängitakse ümber

Rahandusminister Sven Sester kutsus sügisel kokku ekspertgrupi, kelle ülesandeks sai välja selgitada, mida on vaja teha, et riigifirmade juhtimist paremaks ja selgemaks muuta.

Ekspertgrupi liige Erkki Raasuke, kes on varem välja töötanud riigifirmade reformimise plaani, ütles, et riigi osalusega äriühingute juhtimise suurimaks probleemiks on nõukogu, kellel pole piisavalt juhtimiskogemust ja mille valimisel pole senimaani olnud mingit süsteemsust. „Enamik teisi probleeme saab just sellest alguse,“ ütles ta. Lahenduseks pakkus töögrupp välja, et tuleks luua eraldi nimetamiskomitee, kes hakkab iga riigiettevõtte jaoks sobilikke nõukogu liikmeid valima.

Raasukese sõnul oleks hea, kui igas riigifirma nõukogus oleks nii erasektori kui ka avaliku sektori inimesi. Rahandusminister Sven Sester lisas, et poliitikuid ei tasu nõukoguses ilmtingimata peljata. „Ega ei ole nii, et poliitik on mingisuguse hälbega, kelle varasem erasektori kompetentsus poliitikasse astudes ära kaob,“ ütles ta.

Komiteesse peaks kuuluma viis inimest, kellest kolm on erasektori esindajad ja kaks riigisektori omad. Töögrupi hinnangul võiks ühe erasektori esindaja välja pakkuda tööandjate keskliit. Riigi esindajad võiksid ametikoha järgi olla rahandusministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler. Erasektori esindajatele seatavatest kriteeriumitest võiks üks olla näiteks pikaajaline tippjuhi kogemus rahvusvahelises korporatsioonis.

Raasuke on kindel, et erasektori esindajatel on igati huvi oma aega sellisesse komiteesse panustada, kuigi seda tööd majandusliku sõltumatuse tõttu ei tasustata. Liikmed valitakse viieks aastaks ja koosseisu määrab erinevate kriteeriumite järgi valitsus. Ettepaneku järgmise perioodi koosseisu kohta peab tegema lahkuv koosseis. Komitee esindajad peavad vahelduma ja kahte ametiaega järjest nad komitees osaleda ei saa.

Raasuke seletas, et komitee hakkab andma vastutavale ministrile soovitusi, keda nõukogusse nimetada, kuid lõpliku otsuse teeb siiski minister. Viimane võib ka soovitusi mitte kuulda võtta. Sellegipoolest usub Raasuke, et nõukogudesse pääsevad siiski kompetentsed ja kogemustega isikud. „Süsteem muutub oluliselt läbipaistvamaks, sest komitee peab seletama, miks nad ühte või teist isikut nõukogus näha soovivad,“ ütles ta. Ta lisas, et hea nõukogu pole küll imeravim, et ettevõtet parandada, küll aga võib nõukogu halb koosseis ettevõtte käekäiku halvendada.

Töörühm soovitas ka tugevdada riigi võimekust olla hea ja professionaalne ettevõtte omanik, luues tugevad valitsemisüksused. Kui praegu on riigiettevõtted laiali seitsme ministeeriumi vahel, võiks tulevikus nad koonduda umbes kahe alla.

Sester märkis, et juuniks peaks valmima valge raamat, mis sõnastab riigifirmade uuenenud juhtimispoliitika. Nimetamiskomitee peaks tööle hakkama sügisel.

Sester lisas, et praegu on riigi osaluse või omandusega firmasid 36. Järgmise viie aastaga kavatsetakse nende arv saada kahekümne peale. Osa ettevõtteid müüakse, mõni likvideeritakse ja mõni liidetakse. Kõik ettevõtted, millest riik loobub, pole veel välja valitud.

Sesteri sõnul peab riik enda jaoks selgeks tegema, miks ta tahab mingis ettevõttes osalust omada. Tavaliselt on põhjusteks kas avalik huvi, julgeolekuküsimus või ka omanditulu teenimine. „Nagu me teame, on mitme riigifirma tulul oluline roll riigieelarve täitmisel,“ ütles ta. Teiseks peab Sesteri sõnul riik kindlalt paika panema, millised on tema ootused ettevõttele. Samuti on vaja juurelda, kuidas ettevõtteid konsolideerida.