Restoranitest: tühjade laudadega Scheeli

26. mai 2016, 17:00
Valged laudlinadega lauad on pidulikud, kuid näivad külastajaid eemale peletavat.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160526/USEFUL/160529757/AR/0/AR-160529757.jpg
Ainult tellijale

Scheeli restoran on huvitav nähtus – ilus, maitsvate roogade ja meeldiva teenindusega, lisaks suure­pärase asukohaga, aga ometi justkui avastamata maailm.

Teisipäeva õhtul olime kunagises Scheeli pangahoones asuvas Scheeli restoranis ainsad külastajad. Parajasti käisid Viru tänaval kaevetööd, võib-olla oli ka see põhjus, miks tuhandetest möödakäijatest ükski just selle restorani kasuks ei otsustanud.

Paratamatult tõstab sellises olukorras pead kahtlus, kas tegemist on ikka väärt söögikohaga. Seetõttu olin alguses üpriski skeptiline, aga see hakkas kiirelt kaduma. Peakoka tervitusena pakutud väike suupiste oli maitsev ja ilus ning ka kõik järgnev andis kinnitust, et tegemist on heal tasemel söögikohaga. Jah, midagi üllatuslikku ma ei kogenud, aga üllatusi jätkubki paadunud toidunautlejale vaid harvadeks õnnelikeks hetkedeks.

Maitsvad toidud

Eelroogadest valisime 1920. aastate stiili tabada püüdes heeringa terriini rukkileivaga ning kartulipliinid kalamarja ja hiidkrevettidega. Mõlemad olid maitsvad ja kaunid road. Oli põhjust kiita ka seenetäidisega ravioole ja lõhepraadi, mõlemad tänu kergelt vokitud köögiviljalisandile pigem selle kui eelmise sajandi maitsete kandjad. Magustoiduvalik jäi eel- ja pearoogadega võrreldes lahjaks: ikka need menüüst menüüsse korduvad brüleekreem, ­panna cotta, šokolaadikook ja jäätised.

Lisaks kaunile interjöörile, maitsvale toidule ja meeldivale teenindusele olid meeldivad ka Scheeli hinnad. Mitte just madalad, ikkagi kesklinn, aga igatahes mitte ka kõrged. Ometi on kolmele tegevusaastale vaatamata Scheeli restoran justkui avastamata – keegi teda ei kiida, keegi ei laida. Temast ei räägitagi. Ka kord-paar, mis ma möödaminnes sisse olen astunud, on kaunis ruum olnud tühjavõitu.

Võib-olla on asi asukohas? Võib-olla ei võeta turistiteede ristumiskohas asuvat restorani tõsiselt? Selliseid on ju lähinaabruses, raekoja platsi ümbruses päris mitu, kelle klientideks põhiliselt turistid ja kuhu linnakodanik vaid haruharva satub. Aga ka turistid justkui poleks Scheelit avastanud – TripAdvisoriski on see Tallinnas ­alles 99. kohal.

Kus on külastajad?

Võib-olla on Scheeli ilu ja võlu liiga malbe? Tegemist on ju stiilirestoraniga, kus sisekujundus järgib eelmise sajandi alguse esteetikat. Söögisaali kaunistavad juugendornamendid ja laemaalingud, seinapaneelid on kaetud lillelise tapeediga, valgustid, mööbel ja isegi teenindajate riietus on ajastutruu.

Või kollitavad valged laudlinad ja lauahõbe? Valge laudlina hirmust on seoses bistrootüüpi söögikohtade võidukäiguga räägitud kümmekond aastat. Et need teevad olemise justkui liiga formaalseks. On ju ka teine vanalinna ajaloolist stiili järgiv restoran, eelmise sajandi kuldseid kolmekümnendaid püüdev Gloria varjusurmas. Tõenäoselt on stiilimängude aeg praeguseks lihtsalt ümber saanud.

Gastronoomiline kaasaeg on köitev, põnevaid kohti tekib järjest juurde, aega ei jätku uuegagi kaasas käimiseks, mis siis veel mineviku meenutamisest rääkida. Kui aga trendide püüdmisest siiski aega juhtub üle jääma, tasuks Scheelist läbi astuda, pettuma ei pea, ka turvaliselt tuttavatel maitsetel on oma tagasihoidlik võlu. 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. May 2016, 17:00
Otsi:

Ava täpsem otsing