Alar Tamming: Euroopa Liit on loodud lagunema

Tammingu sõnul on kõik jõu alusel moodustatud impeeriumid lõpuks lagunenud.

Suurim võitja on Suurbritannia rahvas, sest sisuliselt saavad nad taas hakata ise oma riigi eest otsustama. Poliitikute sõnavaht Euroopa Liidu kasulikkusest jääbki sõnavahuks.

Kui vaadata hästi suurt pilti, siis euroliidu  alusideed on tõepoolest ilusad, kuid nende elluviimiseks on valitud täiesti vale taktika. Iga süsteem peab arenema evolutsiooniliselt, praegu sekkuti jõuga rahvusriikide arengusse ja suunati nad manipulatiivselt Euroopa Liiduga ühinema. On täiesti selge, et selliselt tekkinud süsteem peab pikemas perspektiivis hävima.

Siinkohal tuleb rõhutada, et evolutsiooniliselt arenedes oleks mingil tulevasel ajalooetapil Euroopa Liidu ja veelgi suuremate süsteemide tekkimine normaalne protsess. Nii nagu hulkraksed on evolutsiooniliselt ainuraksetest efektiivsemad, oleks idaalalahenduseks tõesti see, kui inimkond muutuks tervikorganismiks, kus inimesed oleksid nii öelda selle suure tervikliku organismi rakud. Praegu hakati aga sellist protsessi tekitama jõuga.

Kõik jõu alusel moodustatud impeeriumid on aga lõpuks lagunenud ja siin ei aita ka kaasaegsed inimeste teadvusega manipuleerimise tehnikad, millega inimestele on mulje jäetud Euroopa Liitu astumise ja seal olemise kasulikkusest.

Praegune Euroopa Liidu toimimine meenutab mulle bioloogi, kes on aru saanud suurte organismide efektiivsusest väiksemate ees, ja siis võtab ta üle kahekümne sipelgapesa ja valab need üksteise peale ning loodab, et sellest tekib uus kõige edukam terviksipelgas, ja kui seda kohe ei juhtu, siis lisab sinna uude kooslusse ka ühe siili ning arvab, et tal õnnestub luua vähemalt sipelgasiil.

Ainukesed edukad süsteemid on isearenevad, isereguleeruvad, millel on hea tagasiside ja vigade tuvastamise ja parandamise mehhanism. Euroopa Liit seda kahjuks pole. Siit ka vastus küsimuse teisele osale. Kaotaja on Euroopa Liit kui institutsioon ja samuti on kaotajad kõik inimesed, kelle isiklik heaolu sõltub bürokraatiamasina tööst.

Samuti on kaotajad inimesed ja eelkõige poliitikud, kes ei ole süvenenud maailmas toimuvate protsesside tegelikku olemusse, vaid lähtuvad oma mõtetes eelkõige grupi mõtlemisest. Nende puhul on tegu valusa tegelikkuse tajumisega, sest nende senisesse väljastpoolt kokku pandud uskumuste süsteemi on tekkinud esimesed mõrad.

Teatavasti nõuaks lennart-merilikku julgust mõnel praegusel võimul oleval Eesti poliitikul välja öelda mõte, et ka Eestis peaks tekkima debatt Euroopa Liidust lahkumise üle. Ja kuna võimul olijad rahva ootusi ja soove ei taju, siis tõenäoliselt tuleb selle ideega välja EKRE ja suurendab oma toetajaskonda veelgi. Mis omakorda näitab võimul olevate erakondade rahvast eraldumise jätkumist.

Pikemas perspektiivis aga võidab sellest kogu inimkond, sest tegu on normaliseerumisprotsessi ühe osaga.

Eesti majandusele suured mõjud puuduvad. Kuna mõlemad riigid on huvitatud omavahelistest majandussuhetest, siis kahepoolsete lepingutega on võimalik kõike majandust puudutavat reguleerida. Tõenäoliselt toimuks ka vastastikku kasulike lepingute sõlmimine ilma Euroopa Liiduta kiiremini kui liidus olles.

Oht on muidugi selles, et Euroopa Liidul võib tekkida soov Suurbritanniat karistada, ja tehakse kõik, et normaalseid majandussuhteid ei tekiks. Sel juhul ei lasta ka Eestil otse Suurbritanniaga diplomaatilisi suhteid arendada.

Loomulikult viib tänane areng Euroopa Liidu veelgi kiiremale lagunemisele. Brexit annab ühendusele suurepärase võimaluse kõikides oma majanduslikes hädades süüdistada Suurbritannia lahkumist. Sügavamate probleemidega tegelemist (riikide võlakoormate jõudmine jätkusuutmatutele tasemetele, võlal põhineva rahasüsteemi vältimatu häving, poliitikute eemaldumine rahvast) välditakse veelgi enam ja kriisi tegelikke põhjusi isegi ei teadvustata, rääkimata nendega tegelema hakkamisest.   

Börsidel ei maksa vaadata lühiajalisi muutusi, vaid pikemaid tsükleid. Kindlasti on tänane kukkumine ajendatud Brexitist. Aga tegemist on just ajendiga, mitte põhjusega. Põhjuseks on turgude ja reaalmajanduse sõltuvus rahatrükist, mis on tõstnud viimase seitsme aasta jooksul turge ja takistanud majandust reaalsusele silma vaatamast. Kuid turgude tõus ei ole seotud mitte majanduse ja inimeste heaolu kasvuga, vaid sõltub järjest uutest ja uutest rahasüstidest ning laenudest.

Turgude edasise languse korral eitatakse endiselt börsidel olevat gigantset mulli, mille lõhkemist on kõikide fiskaalsete vahenditega takistatud, ja börsidel tekkiv kriis aetakse taas Brexiti süüks. Kui vaadata natuke pikemaid tsükleid, siis on kriis ja krahh vältimatud.

Kriis ja krahh ei ole aga mitte probleemid, vaid lahendused, pärast nende läbielamist on taas võimalik majandust arendada terve mõistuse põhimõtete järgi. Siiski kardan, et peagi levima hakkavat Brexiti süüdistamist ei saa vältida.

Igaüks peab oma investeerimisotsused ise läbi mõtlema ja läbi tunnetama. Inimestele küll meeldib nõu saada, sest sel juhul saab enda valed otsused kellegi teise peale ajada, aga ükski tõeliselt edukas investor pole jõukaks saanud teiste nõuandeid kuulates, vaid ikka ise mõeldes.

Mina oma investeerimisstrateegiat ei muuda, endiselt hoian ca 50 protsenti nii oma isiklikest kui ka Tavidi varadest kullas.  

Kulla puhul on tegu ainukese finantsvaraga, mille käekäiku ja omamist ei määra institutsioonid ja pangad. Tegu on sõltumatu rahaga. Paberraha saab lõputult trükkida, elektrooniline trükk on veelgi lihtsam. Kulla puhul on tegu poliitikutest sõltumatu rahaga ja on selge, et see on stabiilsem kui kõik maailma pabervaluutad kokku.

Kuld on rahana käibinud üle 2600 aasta. Sellest viimasel sajal aastal on maailmas katsetatud eksperimenti, kus rahad pole enam kullaga seotud ning raha hulga määravad poliitilised otsused. Kõik maailma ajaloos olnud paberraha eksperimendid on lõppenud paberraha väärtuse täieliku kadumisega. Ainult rumal või ametlikust propagandast pimestatud inimene usub, et seekord on teisiti. See, mis finantsturgudel toimuma hakkab, ei ole mitte Brexiti mõju, vaid paberil põhineva ja tagatiseta rahasüsteemi hävingu esimesed selged märgid.  

Kulla hind reaalsuses ei tõuse. Üks unts kulda on kõigil aegadel alati olnud üks unts kulda. 100 aastat tagasi sai selle eest kaks head ülikonda ja saab praegugi. Keskklassi odav auto maksis möödunud sajandi 20ndatel 20 untsi kulda ja maksab ka praegu 20 untsi kulda, ning kui kogu tsivilisatsioon kollapsisse ei lähe, siis ka saja aasta pärast sama palju.

Vaja ei ole keskenduda konkreetsetele hindadele või sündmustele, vaid tajuda ajaloo kulgu ning protsessi selle taga.