Teisipäev 24. jaanuar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kui tööõnnetus hüüab tulles

15. juuli 2016, 07:15
Surmaga lõppenud lammutustööd Pärnus.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160715/NEWS/160719932/AR/0/AR-160719932.jpg

See, et tööõnnetuste arv pidevalt suureneb, näitab, et üha vähem püüavad juhid õnnetusi kinni mätsida, kuid ihaldatud Põhjamaade standardist on Eesti tööandjad veel valgusaastate kaugusel.

„Ehitusel ikka vahel juhtub“ on suhtumine, mille vastu võitleb ehitusettevõtjate liidu juhatuse liige ja endine Skanska juht Andres Aavik. Tema sõnul Eestis vähemalt ehitusplatsidel küll töökeskkond viimastel aastatel põhjamaiselt ohutumaks muutunud pole, pigem vastupidi. Mitu kõrge töökultuuri standardiga välisettevõtet on viimasel ajal Eestist lahkunud ning seetõttu on üldine töökeskkonna kvaliteet pigem kehvemaks läinud.

Seda kinnitab ka tööinspektsiooni statistika: raskete tööõnnetuste arv ehituses kasvab järjepidevalt, vaatamata sellele, et mullu kontrollis inspektsioon ehitusettevõtteid oluliselt rohkem. Aga näiteks kaubanduses, kus on paljude ettevõtete omanikud hea töökultuuriga Skandinaaviast, on teadlikkus tööohutusest kõrge ja õnnetusi vähe.

Kümne aasta jooksul on registreeritud tööõnnetuste arv pidevalt suurenenud, välja arvatud masuaastatel, mil see hoopiski langes. Registreeritud õnnetuste arvu tõus näitab tööinspektsiooni hinnangul seda, et on paranenud nii tööandjate kui ka töötajate teadlikkus ning tööl juhtunud õnnetusi enam ei varjata või neid ei esitata kui olmetraumasid.

Surmaga lõppenud tööõnnetused

Aavik ütleb, et suhtumise muutumine peab algama firma omanikust ja tippjuhtkonnast.

„Liiga tihti kohtame ikka veel süü veeretamist kõige alumisele tasemele. Süüdi püütakse teha alati alltöövõtja või töötaja ise. Peatöövõtjad ei anna endale aru, et nemad juhivad projekti ja vastutavad ehitusplatsi eest. Seadus võiks neile vastutusest samuti rohkem mõista anda. Suhtumise muutus ei tule üleöö, me ei saavuta äkitselt Skandinaavia, USA või Suurbritannia tööohutuskultuuri, kus areng on toimunud hästi pika aja jooksul,“ rääkis ta.

Ta toob näiteks Inglismaa, kus oli kunagi samasugune hoolimatu tööohutuskultuur nagu meil praegu, aga järjestikku toimusid suured katastroofimõõtu tööõnnetused, kus said kümned inimesed hukka. Siis muutus ühiskonnas suhtumine tööohutusse.

Aavik lisas, et Eesti ehitajatel, kes on Soomes tööd teinud, on kujunenud teised standardid. „Seal on tööohutusnõuded paigas ja inimestele on need ühel hetkel ka külge jäänud.“

Süü veeretamine ettevõtja suurim häbi

Sageli on tööõnnetuse üle elanud ettevõtete eesmärk pöörata juhtum võimalikult keeruliseks, tõstatada küsimus, kes üldsegi oli õnnetusse sattunud töötaja tööandja, kas ikka pea- või alltöövõtja, veeretades sellega loomulikul süüd enda kaelast ära, rääkis tööinspektsiooni peadirektori asetäitja tööohutuse alal Apo Oja.

„Minu meelest on see häbiasi. Mõnel õhtul on mul sellepärast ikka päris must masendus peal. Kui inimene on hukkunud või pöördumatult viga saanud ja suured ettevõtted püüavad siis veel süüd üksteise kaela veeretada ning tagantjärele targad olla. Süüdlasel peaks olema südametunnistust, et tõsta käsi ja öelda – „mina jätsin oma töö tegemata“,“ sõnas ta.

Ta selgitas, et kui ühes ettevõttes juhtub tööõnnetus, tõuseb kogu sektori riskitase ja sektor võetakse tugevama järelevalve alla. Riskitaset arvutatakse ringi väga tihti, pärast igat õnnetust. Üksikuid ettevõtteid iga õnnetusjuhtumi järel karmimalt vastutusele ei võeta, sest see tekitas ettevõtetele tahtmise õnnetusi varjata.

Kui kogu sektor on ühe mütsi all, siis reguleerib sektor end ise: ükski ehitusettevõtja ei taha, et tema peale näiteks ehituskonverentsil teised ettevõtjad näpuga näitaksid ja küsiksid, miks sinu ehitajad objektil kiivreid ei kanna. Kui üks libastub, võetakse karmima kontrolli alla ka kõik konkurendid.

Riigikaitses õnnetused laes

Kui Aavik muretseb ehitusplatside ohutuse pärast, siis tööinspektsiooni andmetel veavad viimastel aastatel tööõnnetuste hulka 100 000 töötaja kohta hoopis puidutööstus, toiduainetööstus ja riigikaitse. Kusjuures riigikaitse valdkonnas on tööõnnetuste arv viie aasta taguse ajaga võrreldes pea kolmekordistunud.

Kaitseminister autasustas Afganistanis teeninud kaitseväelasi.

Oja selgitusel pärineb suur osa riigikaitsesektori õnnetusjuhtumeid ajateenistusest – õnnetusi on palju, kuid üldiselt pole need rasked. Põhjus on tema sõnul proosaline: „Poisid on pehmed.“

Nimelt juhtub ajateenijatega enamik õnnetusi jalgpalli mängides – nad väänavad lihtsalt hüppeliigese välja. Teine suur mure on hõõruvad saapad. Kuna tegemist on riigi teenistujatega, lähevad kõik sellised ajateenistusmured kirja ka tööõnnetuste statistikasse. Enamik raskeid tööõnnetusi on riigiteenistuses luumurruga lõppenud komistamine ja kukkumine.

Mullu kasvas aasta varasemaga võrreldes enim tööõnnetuste arv aga puidutööstuses (21%) ja ehitussektoris (12%). Raskeid tööõnnetusi, ühtekokku 958, juhtus aga enim ehituses (119), metallitööstuses (100), metsamajanduses (96), veonduse ja laonduse (86) ning jällegi avaliku halduse ja riigikaitse valdkonnas (80).

Seda, kas tööõnnetus on raske, otsustab arst, arvestades võimalikke tüsistusi ja aega, kui kaua võib inimene selle tõttu töölt eemal olla. Näiteks luumurd tööpostil on juba raske tööõnnetus.

Tervelt kolmandiku rasketest tööõnnetustest moodustavad kukkumisega seotud juhtumid. Sellele järgnevad õnnetused, kus töötaja saab vigastada kas mõne teise töötaja tegevusest tingituna või saab ta kukkuvalt esemelt löögi. Kolmandal kohal on õnnetusjuhtumid masinatega töötamisel ja töödeldava materjali käsitsemisel, kus kaotatakse kontroll töödeldava materjali üle.

Mis juhtus elevandimajas?

Kõik tööl juhtuvad õnnetused pole siiski tööõnnetused, nagu näitas näiteks mullu detsembris Tallinna loomaaia elevandimajas töötajaga juhtunud õnnetus. Elevantidele oli pandud turvast ja üks talitaja tahtis filmida oma mobiiltelefoniga, kuidas elevandid turbaga mängivad. Telefonid on nende töövahendid ja pole üldsegi keelatud. Üks töötaja pidi elevante filmima ning teine juhtpaneelist hiigelsuuri väravaid avama ja sulgema.

Töötajate vahel tekkis aga ebakõla ja filmija jäi väravate vahele kinni ning sai sellest eluohtlikke vigastusi, kirjutas Postimees toona.

Tallinna loomaiaa Elevandimaja suured väravad.

Prokuratuur lõpetas kriminaalasja, tõdedes, et töötaja tegeles tööl isikliku meelelahutusega, uurides juhtumit üldsegi hooletusest raske kehavigastuse tekitamise paragrahvi järgi, mitte tööõnnetusena. Oja tööinspektsioonist aga ütleb, et nemad käsitlesid seda kui tööõnnetust, sest nende uurimispõhimõte seisneb küsimuses – mida saaks teha sellise õnnetuse ärahoidmiseks? Uste vahele võinuks ju töötaja jääda ka tööülesande täitmisel.

Uus fookus: eriti ohtlik redel

Tänavu on võtnud tööinspektsioon fookusesse redelil juhtunud õnnetuste uurimise ja ennetamise, sest kolmandik raskeid tööõnnetusi on juhtunud tänavu just redelilt kukkudes.

Redeliõnnetuste arvu püüab tööinspektsioon mõjutada ameti peadirektori asetäitja Apo Oja sõnul reeglitega, näiteks kohustusliku redeli kasutusjuhendi sisseseadmisega. „Inimesed võivad meid välja naerda, aga redelitel juhtub väga palju õnnetusi, enamasti on need rasked luumurrud,“ rääkis Oja.

Ta märkis, et redeliga saab ronida vajalikule kõrgusele, see ei ole mõeldud pikemaks töö tegemiseks. Redeleid tohiks töötamiseks kasutada ainult siis, kui kindlama toetuspinnaga töövahendeid pole võimalik kasutada, näiteks kui ruumi on kitsalt. Täiendavad ohutusmeetmed tuleb kasutusele võtta alates kahe meetri kõrgusest. Seda kõrgust loetakse ajutiseks kõrgtööks.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
12. July 2016, 18:12
Otsi:

Ava täpsem otsing