Võimaluste piire kombates

Kui juuksur Elina tänulik klient salongi proovimiseks lumelaua tõi, ei osanud ta ilmselt arvata, et see saab Elinale tõukeks lausa oma eriala vahetada, kirjutab Äripäeva ajakiri Sisustaja. Elina oli meediast märganud, et Magnar Freimuth on muu hulgas ka suusa- ja lumelauainstruktor, seega võttis ta lumelaua kaenlasse ja läks tema juurde lumelauaga sõitu õppima. Sellest sündis aga hoopis uus sünergia.

Nende esimene kodu oli otsast lõpuni ise tehtud. Osalt olematu eelarve tõttu, osalt isetegemise rõõmust. “Kusjuures meil laabus koostöö väga hästi, samas me ei mõelnud selle peale, et see oleks midagi erilist,” ütleb sisearhitekt Elina Freimuth ja mööblimeister Magnar Freimuth lisab muiates: “Muidu mees ja naine lähevad alati tülli, kui on vaja koos remonti teha!”. Esimese ühise kodu kujundamise ajal astus Elina ka Eesti Kunstiakadeemiasse sisearhitektuuri õppima.

Kui juba teine kodu nullist valmis sai ehitatud, hakkas selleks ajaks üle kümne aasta spordivaldkonnas töötanud Magnar uusi väljundeid otsima. Juhuslikult vajasid sisearhitektiks saanud Elina kliendid samal ajal oma kodudesse mööblitegijat, kes täispuidust ebastandardseid töid ette võtaks. Algas katsetamine, millised on võimalused. “Kui käisime esimest korda koos Milanos mööblimessil, siis see laiendas tunduvalt meie võimalusi. Magnar nägi, mida tehakse, ja mina kuulsin, millised on tema võimalused väiketootjana,” meenutab sisearhitekt mehega koos töötamise algusaega.

Vaadates Elina projekteeritud ja Magnari valmis ehitatud garderoobikappi, mille detailid on ühendatud 45kraadiste nurkade all, sahtlitel on klaasist küljepaneelid ja kogu kapp on varustatud kõikvõimalike LED-valgustitega (sahtlites, riputustoru all, uksetaguses kapis), siis uurin, kus Magnar seda tööd on õppinud. Mees võtab hetke, enne kui vastab: “Natuke nõme on öelda küll, aga olen võtnud kaua aega hoogu, et minna tislerikursustele või osaleda mingis õpitoas…”. Elina naerab kõrval: “Nüüd võiksid ju juba ise kursusi andma minna!”.

Magnar nõustub, et viimased neli aastat on läinud väga pikkade sammudega: “Olen soetanud endale tipptööriistu, mis lihtsustavad tööd meeletult. Puidu tundmine võtab muidugi aega, aga teatud määral oskan juba puidu käitumist ette aimata.” Peale selle tõdeb ta, et enam ei tule tööd teha kodus või objektil, vaid oma väga mõnusas töökojas, kus päevad muutuvad kiiresti õhtuteks.

“Minu lemmiklause on: seda ei saa teha!”, ütleb Magnar silmanähtavalt elavnedes, “see tekitab veel rohkem hasarti leida lahendust.” Elina täiendab naerdes: “See on Magnari eelis sportlasena – võimatuid väljakutseid ei ole olemas, kuidagi peab ju saama!”

“Ma tahan teha seda, mis mulle endale meeldib, mis mind ennast kõnetab,” jääb Elina mõttesse, mis võiks olla Freims Studio konkurentsieelis lisaks sellele, et koostöös abikaasaga valmib ka eritellimusmööbel projektidesse. “Ühest küljest on see kindlasti suur mugavus kliendi jaoks, kuid lihtsustab oluliselt ka minu enda tööd,” ütleb Elina ja loodab, et klientide jaoks ei tundu see kohustusena.

Eelarve on enamasti kõige suurem piiraja, kuid targad kliendid saavad Elina sõnul aru, et selleks, et ruum töötaks, on vaja mingisugused investeeringud teha. “Väiksem eelarve võib vahel ka loominguliselt hästi mõjuda, sest võib-olla tulevad mõned nutikad lahendused ja ootamatud ideed, millega ei hakkaks suurema eelarve puhul üldse pead vaevamagi,” tõdeb sisearhitekt.

Ootamatuid lahendusi tekib töö käigus aga niisamagi. Elina meenutab, kuidas Kopli ja Vabriku tänava nurgal asuva Tiksi veinibaari seinale valmis kliendi erisoovina "Alice Imedemaalt" jänes. “Alguses tegin selle kriidiga, kuid see lendas lakki peale pihustades tolmuna laiali,” naerab Elina tookordset ebaõnne. Õnneks polnud uus lahendus kaugel, välja otsiti valge seinavärv ja maalripintsel ning lõpuks valmis äge jänes, kes läbi klaasukse tänavalegi kätte paistab. 

“Ühiskondliku ruumi töö iseloom on natuke teine ja seda on kokkuvõttes lihtsam ja isegi huvitavam teha. Sinna saan ennast rohkem panna kui teise inimese koju,” ütleb Elina ja on veendunud, et kodu peab olema elaniku nägu. Samas toonitab ta, et eriti eraprojekti puhul on palju nüansse, mille puhul peaks olema lausa kohustuslik küsida sisearhitekti nõu, nagu näiteks elektrilahendused ja valgus ning panipaikade planeerimine.

“Oma projektides üritan võimalikult palju peale eritellimusmööbli ka vanu asju taaskasutada, ka remondi puhul ei taha mitte kõike välja visata, vaid originaali säilitada. Vanad asjad lisavad isikupära,” sõnab Elina ja võtab samal ajal kinni laua kohal rippuvast lambikuplist ning eemaldab selle puidust sokliosa, mis, tuleb välja, on tegelikult vana jäätisepokaal.

“Kuna inimesed pöörduvad Elina poole tehtud tööde põhjal, siis see jätab talle rohkem mänguruumi. Juba lause, et tahaks mingit kiiksuga asja,” ütleb Magnar sõrmenipsu tehes, “vot siis läheb lahti!”. Elina nõustub naerdes: “Jaa, see on nagu aamen kirikus, alati peab olema mingi kiiks sees!”. Vahel ei saa ta tehtud töödele tagasi vaadates arugi, mida selleks kiiksuks peetakse. Ja ette planeerida neid sageli ka pole võimalik, need kujunevad töö käigus kohapõhiselt. Vahel on need pigem ootamatutes kohtades ootamatud asjad ootamatut värvi, näiteks autorehvidest roosa diivanilaud.

Oma töödes püüdleb Elina selle poole, et projektid oleksid stiilsed, meeldivalt eklektilised, isikupärased interjöörid, kus on hea olla. “Hästi ausate lahenduste ja materjalidega tehtud, ajastutruu terviklikkus,” täiendab Magnar. “Võib-olla see on väike trots, et suurtest trendidest mööda hiilida, jätta oma isikupära,” ütleb Elina. “Paratamatult peame ajaga kaasas käima, eelkõige puudutab see mööblifurnituure ja töövõtteid. Isikupära ei pea alati värvis või proportsioonis olema, see võib ka detailides olla.”

Suunan Elinale küsimuse, mis on tema lemmiklahendused. Jõudmata küsimust lõpetada, vastab juba Magnar: “ON.00.81 ja ON.00.86.” Elina purskab naerma ja peaaegu vabandavalt selgitab: “Need on helehallid seinavärvid, mida võib leida mitmetes meie projektides.” 

Ta võtab hetke ja asub loetlema: “Ilma panipaiga lahenduseta ei lähe minult ükski projekt välja. Kuna mul on endal suur pere, siis ma tean, kui vajalikud need on. Mulle väga meeldivad kontrastid mingil moel – kas siis värvide, erinevate struktuuride või uue-vana kooslusena. Vaibad ja tekstiil võivad ruumile palju juurde anda nii akustilises kui ka tasakaalu mõttes. Vanad asjad meeldivad mulle ka.”

“Ilma värvideta ma ka ei saa,” lausub ta, “eks eelistused aja jooksul muutuvad, ka hetketrendid mõjutavad, aga mul on omad lemmikud, mis käivad tõesti kogu aeg minuga kaasas.”