Baruto aitas E-piima Jaapanisse

Karmide nõuete tõttu ongi Muraka sõnutsi ainult mõni riik, kes on turule murdmise kadalipu läbi käinud ja Jaapanisse piimatooteid müüvad: Holland, Taani ja Saksamaa. „Taani riik koostas 20 aastat tagasi suure Jaapani toiduaineturule minemise programmi. Tehti tohutut promo ja Taani on oma toiduainetega Jaapanis väga hästi näha, eriti juustuga,“ selgitas Murakas.

Selle kohta, kas Jaapani kõrged kvaliteedistandardid on põhjendatud, märkis Murakas, et ka Tartu Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuse teadlased on kõrgete normide üle imestanud. „Kuid ma suhtun suure austusega Jaapani toidukultuuri,“ tõdes Murakas. Tema sõnutsi on Jaapani toidusektoris tegutsevad inimesed oma tööle väga pühendunud. „Inimeste, kes kas või hamburgerikioskis toitu müüvad, vastutustunne ja keskendumine on sarnane operatsioonile mineva kirurgi omaga. Otsekui teevad operatsiooni, millest sõltub, kas inimene jääb ellu või ei jää. Hoopis teine maailm,“ tõdes Murakas.

Muraka sõnul tõmbas neid Jaapani turule selle stabiilsus. „Jaapan on väga suur juustuostja – ostab juustu siis, kui hind on kallis, ostab siis, kui on odav. Jaapan suudab toita oma rahvale kõigest 30% eluks vaja minevast toiduproteiinist ise toota,“ selgitas Murakas, kelle sõnul proovib E-piim enda kaupa just ebastabiilsematelt turgudelt ära liigutada.

Koostöövõimaluste otsimine Aasias käib Muraka sõnul igapäevaselt. „Maruben tegeleb Jaapanis paljude juustuostjate ja tarbijatega. Kohtume koos nendega Jaapanis väga erinevate suurte ettevõtetega, kes juustu ostavad. Praegu midagi avaldada ei tahaks, aga ärivõimalusi on mitu,“ kommenteeris E-piima juhatuse esimees.

Vaja rohkem lisandväärtust

Muraka sõnul eksporditakse Eestist väga suurtes kogustes toorpiima. Kui aga Eesti tahab olla arenenud riik, peaksime Muraka sõnul ise siin piima lõpptooteks töötlema. „Muidu üritame küll jätta muljet, et oleme arenenud riik, kuid kui analüüsi teha, siis me seda ei ole,“ märkis Murakas, lisades, et Eestis on piimandusäriks palju potentsiaali. „Kliimavöötme kohalt ongi Eesti karjakasvatuse maa. Siin on miljon hektarit põllumaad. Nüüd ongi vaja ärikonseptsiooni- ja strateegiat, et mida me oma põllumajandusega teeme,“ sõnas Murakas, kelle sõnul on pikaajalisi strateegilisi plaane ja mõtteid aga Eestis vähevõitu. „Öeldakse, et miks meil neid strateegiaid vaja on. Elame üks päev korraga. Eesti piima kogus on maailma mõistes väike – suudame ta alati maha müüa. Meil on vaja rohkem tarkust, et lisandväärtust jääks meile rohkem. Samuti leida õiged ja pikaajalised sihtturud – hinnata trende, kus on majandus- ja tarbimiskasv ja nendele turgudele siseneda,“ selgitas Murakas.

Jäädi hiljaks

Kui Venemaa 2014. aastal Euroopa Liidu toidukaupadele embargo kehtestas, tabas see Eesti piimatootjaid karmilt. Kuigi E-piim oli tolleks ajaks veterninaarametile ja põllumajandusministeeriumile avalduse Hiina turule sisenemiseks teinud, oli see Muraka sõnul liiga hilja. „Eks see ongi väike kivi meie kõigi kapsaaeda. Vene turg oli lahti ja Venemaa oli kõva ostja,“ sõnas ta. Embargo kehtestamise ajal Aasia turgudele kaupa ümber suunata ei olnud aga võimalik – tegu on suletud turgudega. „Riigid peavad enne sõlmima bilateraalsed kokkulepped, et ettevõtjad üldse saaksid hakata ärikontakte looma. Riigid peavad tunnustama üksteise veterinaar-, toiduohutus-, ja kvaliteedisüsteeme,“ selgitas Murakas. „Toiduäri on maailmas väga-väga reguleeritud. Kohati rohkem, kui relvade või lõhkeainete äri,“ lisas ta.