Mõis: valitsusele on vaja hädatappu

Valitsuskabinet leppis kokku, et töötasu suurusest sõltuva kindlustusosa asemel koguksid inimesed edaspidi nn staažiosa, mis sõltub töötatud aastatest. Pensionireformi muudatuste jõustudes on võimalik edaspidi ise valida pensionile mineku iga, saada pensioni osaliselt, lasta oma pensioni maksmine peatada ja sobival hetkel taas jätkata.

Järgneb intervjuu Jüri Mõisaga.

(Ohkab)

Mul läheb kukal higiseks. Elevant on sattunud portselanikauplusesse. Oli, mis oli enne, aga siiani oli mingi majandusteoreetiline käsitlus iga otsuse taga. Nüüd paneme kõik ühte karjaaeda, et kõik saaks süüa. See ei ole progressiivne lähenemine ühiskonna juhtimisele.

Pensioniseaduse muutmine. Jürgen Ligi ütles hästi, et mitukümmend aastat on seda suunda käidud ja pensionisüsteem on hästi pika vinnaga asi ning minu meelest on see tööle hakanud. Kuid nüüd nad teevad nagu pläuhti. Usun, et sellest ei tule midagi välja, aga mine sa hullu tea.

Riigi mandumine. Kui tehakse täiesti rumalaid otsuseid. Jõuame kusagile Armeenia tasemele varsti.

Mina saan aru, et nende pensionisüsteemis on see point, et võtta osatähtsust vähemaks isiklikult panuselt pensionifondi ja anda rohkem juurde tööaastate eest. Probleem on selles, et inimestel on jõle huvi oma palka peita. Kui nad selles suunas valavad õli tulle, et uimerdage, et oleksite ametlikult kuskil kirjas, ja ei väärista neid, kes on teeninud korralikes ettevõtetes korralikku palka… Siit see selgroog küll kuidagi pudeneb.

Olen seda mitme otsuse puhul märganud. Puudub majandusteoreetiline põhjendus otsuste juures. Teeme pulli, teeme ära!

Mina arvan ikkagi, et see valitsus vajab hädatappu. See on päris õudne, mis on juhtunud. Ma ei oleks ka kõige haigemas fantaasias ette kujutanud, et 2017. aastal võib Eestil olla peaminister, kes ei oska inglise keelt. Kõik asjad on nii hullusti, et olen kodanikuna jahmatanud.

Hakkame otsast pihta. Mulle juba need seisukohad… Lugesin, et nüüd hakkame otsustama, et teeks ikka Rail Balticule rohkem peatusi. See kõlab niimoodi, et mis me sel Lufthansal lubame lennata, tehku, kurat, Pärnus ka vahepeatus. Mis nad jamavad! See on hoopis mingi teistsugune loogika, mida meile ülikoolides ei õpetata ega tsivilisatsiooniväärseks ei peeta.

Kobarpaketist ka täpselt aru ei saa: mis tuleb ja mis ei tule. Kui mäletate, siis esimene kord käidi kolossaalsed muudatused välja, millest üks tundus totram kui teine. Tehtud ei ole midagi ju praegu. Teile meenub mõni seadus, mis tehtud on? Mulle ei meeldi need kavatsused, midagi muud peale nende ei ole.

Ma saaks aru, kui seadusemuudatusi tutvustatakse. Vat seda asja viime ellu sellepärast, et… Meil on sellised probleemid seadusega… Üldine tsiviliseeritud maailm areneb selles suunas, lähme ka. Me ei saa tervet pikka sammu astuda, nagu Saksamaal on, aga astume väikese. Ühtegi taolist mõtet ma ei näe. Teeme ära! See on õudne mulle lehelugejana ja kunagi aktiivselt majanduselus osalenule. Loodan, et valitsus kukub, enne kui kavatsused teoks saavad.

Mina teen selleks küll kõik.

Tapma ei lähe kedagi, aga kas või sellega, et teile oma muredest räägin. Eelmine valitsus oli vähemalt esinduslik. Ratsionaalselt üles ehitatud majanduspoliitiline süsteem on nende käes nagu… Nad pole üldse sellest aru saanud ja hakkavad muutma. Kujutage ette, kui mängu, mida olete mänginud ja kus olete jõudnud järjest uutele tasemetele, siseneb keegi, kes hakkab seal tuuseldama ja lõhub kõik teie head konstruktsioonid ja mõtted. Praegu on selline asi juhtumas.

Uus valitsus andis esimese päeva hommikul pressikonverentsi, kus ütles, et kõige tähtsam suund on, et saaks ometi Eesti rahvaarvu kasvama. Tegelikult on Eesti rahvaarv kaks aastat kasvanud. Veel rumalam oleks, kui uus valitsus pakuks, et astuks Euroopa Liitu või NATOsse. Nad üldse ei ole kodus.

Ehmatasin, kui see pensionijutt tuli. Ah, perse see süsteem, mida siin 1998. aastast oleme rajanud, kuhu iga inimene kogub ise oma pensioni. Ah mis me ikka mõtleme, paneme tööaastad. Neid on lihtsam kokku liita. Muidu kurat arvuta, kes kui palju sotsiaalmaksu on maksnud.