Jõks: mõnda asja tehakse elus vaid üks kord

Jäta oma ego ukse taha, ära lase tal end segada konkureerimisel või koostööl. Ära oleta, räägi inimestega. Kaotus võib olla võit. Vabadus tähendab julgust otsuseid teha, ka ekslikke, võttis Jõks oma kogemuse kokku. „Julge unistada ja teha, sest naiivsus on tohutu ressurss. Inimesed ei meenuta sind hiljem selle järgi, mida sa ei teinud, vaid mida tegid,“ rõhutas ta. Näiteks kampaania viimastel päevadel, kui oli vaja teha viimane pingutus, sisendas ta endale lauset – tee kirega, muidu jäädki eluks ajaks õiguskantsleriks.

Ehkki ta oma eesmärki ei saavutanud, uuesti kandideerima ta aga ei kiirusta. „Büroo vanempartnerile Aku Sorainenile lubasin, et sellel aastal ei kandideeri. Rõhk sõnal sellel,“ kommenteeris ta. „Kas ma teeks seda kõike uuesti, teades, kuidas see lõpeb. Kindlasti. Kas teeksin uuesti nelja aasta pärast, siis ei. On asju, mida elus tehakse üks kord.“

Kas ma tahtsin tõesti presidendiks saada? Mitte väga, aga tahtsin väga seda võistlust võita. Miks üks normaalne inimene peaks tahtma kandideerida? Kui sa oled 40 aastat vana ja tahad teada, kelleks sind peetakse, siis kandideeri. Samas teine põhjus oli, et suvi oli tulemas ja kui ei taha Horvaatiasse minna või suvilas nokitseda, võiks presidenti joosta. Üks põhjuseid võis olla ka mõte, et tööta nii kaua, et sa ei peaks end kunagi teistele tutvustama.

Samuti olen läbi töö ja juhendamiste julgustanud inimesi, et elada võiks nii, et kogu aeg oleks midagi võita või kaotada.

Soov oli ka poliitikas muutusi kaasa tuua, et vältida turul olevate kaubamärkide kivistumist ja domineerima jäämist. Ka motiveeris, et lapselapsed aastate pärast ei ütleks, et vanaisa oli parim nende seast, kes kunagi ei kandideerinud.

Hirmu, et advokaaditööle tagasi minna ei saaks, mul polnud. Küll oli hirm läbi kukkuda ja luuseri maine külge saada. Ükskõik, mida oma nime ja väärikusega teed, on kalleim vara. Tervis võib tulla-minna, aga väärikust ei asenda.

Neli kuud avalikkuse tähelepanu all tähendas ka pinget lähedastele. Samuti pead taluma kõike, mida su kohta arvatakse, aga pole tark kõigiga vaidlema hakata.

Meeskonna valimine. Kiireim otsusus, mida teinud, minutite küsimus. Avalikku konkurssi selleks ei tehta, sest neid inimesi pole niimoodi võtta. Tiimi juures hindasin enim, et meil oli põhimõte räägime nii nagu on ehk läbi lillede öelda ei kavatsenud. Meeskonna liikmed - Taavi Linnamäe ja Tiit Riisalo - töötavad täna presidendikatseleis ehk mu meeskonnal läks paremini kui mul endal.

Turu hindamine oli väga oluline. Ei maksa uue tulijana minna ehku peale – peab teadma, kes on turul, mis tugevustega ja  kas on ruumi uutele. Algusest peale oli selge, et presidendikampaanias on Siim Kallas ja Marina Kaljurand tugevaimad kandidaadid. Samas võis see ka mu edu olla, kui nad mõlemad kandideerisid. Erinevate simulatsioonide ja uuringute tulemusel selgus, et minu parim tulemus tulnuks valimiskogu teises voorus, kus vastas kandideeriks Siim Kallas. See andiski tegevus- ja ajakava ehk keskendusime tegevustega 24. septembriks ja Estonia teatris toimuvale. Sai ka pingutatud selle nimel, et Siim Kallas teise vooru jõuaks.

Samas pidi olema tasakaal, et mõlemad Reformierakonna kandidaadid oleks väljas. Alahindasime meeletult Mailis Repsi ja et Marina Kaljurand võtab minu hääli ära. Turuanalüüs polnud hästi läbi mõeldud.

Järgmiseks tuli valida sõnum. Valisime sõnapaari „põhiseaduse kaitse“, mis tundus hea põhjendus. Samas paljud sõbrad-toetajad ütlesid, et ei peagi positsioneerima end sinna, kus ollakse üksi. Sõbrad meenutasid, et suudan ka armastust läbi põhiseaduse paragrahvi vähemaks. Juriidikat tuli vähemaks võtta.

Siis tuli valida, kellega vastanduda. Vastanduma peab, sest peab tulema konflikt. Kui ei tule, siis sind pole olemas. Õnneks ei pidanud ma selleks vaeva nägema, sest Andrus Ansip teatas, et ei taha presidenti, kes raha eest on valmis võitlema Eesti riigi huvide vastu. Tuttavad ütlesid selle peale, et kui Rein Lang, Jüri Ligi või Andrus Ansip sind kritiseerib, siis pole elu asjatult elatud.

Soovitus jääda iseendaks oli kampaania raskeim osa. Kõik tahavad anda nõu, ära kanna neid kingi, lipsu, prille, lõika juukseid või räägi nagu Lennart Meri. See ei lõpe hästi.

Avaliku arvamuse uuringutest ei saa lasta end segada. Siis ei saagi kampaaniat teha ja seda näitasid uudised, mis ennustasid üht, aga tulemus oli teine.

Küsimus oli ka, mida kampaanias teha – kas keskendume tuntuse ja kuvandi loomisele läbi uudiste või tagajalgadele ehk valijatega suhtlemist. Eelistasime igapäevaseid kohtumisi valijatega. Inimestega peab rääkima. Ühel hetkel tundus, et hääli võiks olla rohkem ja hakkasime helistama ka neile, keda olime arvanud, et nad minu poolt ei hääletaks. Arvasime ekslikult.

Samas tuleb oma olemasolevaid kundesid kohelda nagu uusi, muidu muutuvad nad endisteks. Ehk need, kes olid poolt, jäid unarusse.

Avalik debatt oli mulle uus kogemus. Kohtus või juristina vastad küsimustele, mida esitatakse. Debattides aga küsitakse ükskõik millest. Oli tunne, et lähed eksamile, aga ei tea, mis eksam või küsimused ees on. Kohusetundliku või kuivikjuristina ajas see alguses ärevaks, sest tahaks valmistuda, aga ei tea ju, milleks.

Sain aru, et kui küsitakse ükskõik mida, võin ka vastata, ükskõik mida. Kahjuks see teadmine tuli liiga hilja. Kui ise debatti ei kontrolli, kontrollib debatt sind.

Pärnu Juhtimiskonverents toimub 18. ja 19. mail Pärnu Kontserdimajas, kus esinevad näiteks Brexiti eestvedaja Nigel Farage, endine sõjaväepiloot Nick Goodwyn, eelmisel aastal presidendiks pürginud Allar Jõks, idufirma Testlio asutaja Kristel Kruustük jpt. Vaata lisainfot www.konverentsid.ee.