Palts pensionireformist: vastutus kaob

Palts nentis, et teatud isikutel ei pruugi tulevikus praegu kogutud pensionist piisata, seega on positiivne, et valitsus lahendustele mõtleb. "Negatiivne on see, et vähenevad oluliselt isiku enda motivatsioon ja tunnetus, et ta ka ise vastutab oma pensioni eest. Vastutus sisuliselt kaob ja see on negatiivne," leidis ta intervjuus.

Ei ole.

Kui pensioni suurus sissetulekust ei sõltu (sõltuvus väheneb), siis kahtlemata mõjutab see motivatsiooni saada ja maksta kõrgemat palka ausalt. Üks motivaator kaob. Jääb sisuliselt alles vaid see, et ravikindlustuse säilimiseks tuleb maksta vähemalt alampalka (selle pealt sotsiaalmaksu).

Kiire palgakasvu tingimustes on ümbrikupalkade osakaalu kasv probleemiks. Ausalt palka maksma ja vastu võtma motiveerib kindlasti alati seegi, kui isikud tunnetavad, et nad saavad raha eest midagi isiklikult vastu. Tulevaste emade motivatsioon saada enne sünnitamist võimalikult kõrget palka ja ausalt on iseenesestmõistetav, sest see tagab lapsehoolduspuhkuse ajal kõrgema emapalga. Kuna pensionile jäämise ja tulu teenimise vahe on pikem, on korrelatsioon ka väiksem, kuid tegemist on jälle ühe aspektiga mitme hulgast, mis kedagi võib panna mõtlema, kuidas on soodsam, ja valima sealjuures ümbrikupalga või osalise ümbrikupalga tee. Miinimumpalk saadakse ausalt, sest sellest sõltub ravikindlustus, kuid edasi ei ole enam nii oluline. Pensioni sõltuvus sissetulekust ei ole kindlasti peamine argument, kuid üks teiste hulgas siiski.

Seda on väga keeruline hinnata, kuid suurema solidaarsusega ei saa kaotada ära isiku enda motivatsiooni. Kui vaja, tuleb leida vahendeid toimetuleku tagamiseks kõrvalt.

Kõik meetmed, mis aitaksid süsteemi lisaraha tuua, kas isiku enda motivatsiooni kasvatamisega, võimalusega koguda teise sambasse juurde või andes võimaluse tööandjapensionit enam kasutada, on mõistlikud. Raha on süsteemi juurde vaja, kuid seda ei teki juurde, kui jagame lihtsalt olemasoleva ühtlasemalt laiali. Kogus sellest ei muutu. Pigem võib tulevikus väheneda, sest isiku enda side pensionisüsteemiga väheneb.

Kui praegu koosneb I samba pensionivalem kolmest komponendist – pensioni baasosast, staažiosast ning kindlustusosakust, siis alates 2021. aastast ühendatakse kaks viimast ühendosakuks, millel mõlemal on võrdne kaal. 2037. aastast hakatakse I sambasse koguma vaid solidaarosakuid ehk tööstaaži.

See tähendab, et esimene sammas muutub sisuliselt garantiipensioniks ning palkade erinevused hakkavad mõjutama vaid teist sammast. Valemi muudatus ei puuduta eelnevalt kogutud osakuid ning eelkõige mõjutab tulevikus tööturule asuvaid inimesi.

Eelnõu seletuskirjas põhjendatakse süsteemi muudatust eelkõige sellega, et kui praegustele pensionäridele on teise samba mõju võrdlemisi väike, siis tulevikus kasvab selle osatähtsus märkimisväärselt ehk pension hakkab sõltuma tunduvalt tugevamalt panustatud sotsiaalmaksust. Prognoosi kohaselt suureneks seetõttu lõhe kõrgeima kvintiili pensionäride (ehk viiendiku rikkamate) ning madalaima kvintiili vahel tulevikus 2,5 korda. See tähendaks, et rikkaim viiendik pensionäre teeniks neli korda rohkem kui madalaim viiendik, sihiks on aga võetud, et see number jääks umbes 2,5 juures pidama.

Kohustus pensionivalemi muudatused uuesti üle vaadata ning mõjusid hinnata tuleb 2030. aastal.

Teise peamise muudatusena hakkab alates 2027. aastast pensioniiga sõltuma oodatavast elueast. Suuremate kõikumiste vältimiseks arvutatakse uus pensioniiga viie aasta keskmise muutuse järgi, uus number peab teada olema vähemalt kaks aastat ette. Ühes aastas võib vanaduspensioniiga tõsta maksimaalselt kolm kuud. Sarnast praktikat hakkavad tulevikus kasutama ka mitmed teised Euroopa Liidu riigid.

Eurostati arvutustel põhinedes on prognoositud, et näiteks aastal 2040 on pensioniiga 66 aastat ja neli kuud, 2060. aastal 68 aastat ja 10 kuud. Kooskõlastustabelis esitatud hinnangute kohaselt väheneks tänu pensionireformile pensioniealiste arv 2060. aastaks umbes 71 600 inimese võrra ehk 343 800 pensionäri asemel oleks neid 272 000.

Uueks vanaduspensioni alaliigiks saab n-ö paindlik vanaduspension, mis sisuliselt kätkeb endas seni nii edasilükatud kui ka ennetähtaegset pensioni. Kui seni saab vanaduspensionile minna kolm aastat varem, siis uue sätte kohaselt oleks see võimalik viis aastat enne, juhul kui on olemas vähemalt 40 aastat tööstaaži. Iga viie vähema töötatud aasta kohta saab minna varakult pensionile aasta hiljem, nt 20 aastase staaži juures 1 aasta varem kui ette nähtud.

Paindliku vanaduspensioniga muutub ka raha jaotamise kord – kui praegu väheneb iga varem pensionile mindud kuu kohta pension 0,4% ning suureneb iga hilisema kuu kohta 0,9%, siis tulevikus seda nii lihtsalt enam öelda ei saa. Fikseeritud kordaja asemel hakatakse võtma arvesse eeldatavat keskmist eluiga ning intressimäära ehk see hakkab ajas muutuma.

Sel teemal kritiseeris kooskõlastusringis Tuleva Tulundusühistu, et pensionisüsteemi liigselt keerukaks muutmine pärsib nii inimeste huvi võimalike valikute vastu kui ka nende kriitilist läbimõtlemist.