Kuidas Kreeka laenurahaga üksi pimedasse tuppa jäi

Kolm aastat tagasi oli raamat sama aktuaalne kui tänagi - avaldame homse referendumi eel katkendi "Buumerangist", Lewise hoogsa kirjelduse ka siis võlakriisis ja eurotsoonist lahkuda ähvardavast Kreekast.

***

Olin Ateenasse jõudnud mõni päev tagasi, täpselt nädal enne järgmist kavandatud mäsu ja mõni päev pärast seda, kui Saksa poliitikud olid Kreeka valitsusele soovitanud võlgade katteks müüa maha saared ja pealekauba mõned iidsed varemed. Kreeka uus sotsialistist peaminister Georgios Papadreou tundis, et peab igasugust saarte müümise kavatsust eitama.

Kummalisel kombel pole Kreeka finantsistid etteheiteid peaaegu ära teeninud. Nemad jäid ikka vanadeks unisteks kommertspankuriteks.Nad olid Euroopa pankurite seas sõna otseses mõttes ainsad, kes ei ostnud USA kõrge krediidiriskiga laenudega tagatud võlakirju, ei võimendanud ennast laenurahaga ülemäära ega maksnud iseendale hiigelsuuri summasid. Nende pankade suurim probleem umbes 30 miljardi euro laenamine Kreeka valitsusele, mille käest see ära varastati ja maha laristati. Kreekas ei lasknud pangad riiki põhja, vaid riik lasi pangad põhja.

JÄRGMISEL HOMMIKUL pärast maandumist läksin kohtuma Kreeka rahandusministri Giorgos Papakonstantinouga, kelle tööks oli leida lahendus sellele fantastilisele jamale. Ateena suudab kuidagiviisi olla ühtaegu nii helevalge kui ka kasimatu. Värskelt värvitud ülikaunid neoklassikalised hooned on soditud värske grafitiga. Loomulikult leidub kõikjal antiikseid varemeid, kuid neil ei näi pistmist olevat kõige ülejäänuga. See on Los Angeles, millel on minevik.Rahandusministeeriumi pimeda ja kitsa sissepääsu juures kontrollib väike rühm turvamehi sisenejat käsimetalliotsijaga, viitsimata välja selgitada, miks metalliotsija häälitsema hakkas. Ministri ooteruumis kannavad tema päevaplaani eest hoolt kuus naist, kõik püstijalu. Naised tunduvad olevat paanikas ja äravaevatud ja ületöötanud ... kuid minister ise jääb ikka hiljaks. Üldiselt jätab see paik mulje, et ka oma parimatel päevadel pole see olnud suurem asi. Mööbel on kulunud, põrandat katab linoleum. Kõige hämmastavam aga on siin töötavate inimeste arv. Minister Papakonstantinou („Öelge mulle lihtsalt George.“) õppis 1980ndatel New Yorgi ülikoolis ja Londoni majanduskoolis ning töötas seejärel kümme aastat Pariisis OECD juures.

Ta on aval, sõbralik, noorusliku välimusega, raseeritud ja, nagu paljud Kreeka uue valitsuse tippmehed, ei meenuta mitte niivõrd kreeklast, kuivõrd inglast, tegelikult peaaegu ameeriklast.

Kui Papakonstantinou 2009. aasta oktoobris ametisse astus, oli 2009. aasta eelarve defitsiit Kreeka valitsuse hinnangu kohaselt 3,7 protsenti. Kaks nädalat hiljem korrigeeriti seda ülespoole, 12,5 protsendile, tegelikult osutus see olevat ligemale 14 protsenti. Tema ülesandeks oli välja selgitada ja maailmale seletada, miks see nii on.

„Oma ametisoleku teisel päeval pidin kutsuma kokku koosoleku, et eelarve üle vaadata,“ räägib ta. „Võtsin kõik riigieelarve osakonna inimesed kokku ja me alustasime otsekui avastusprotsessi.“

Iga päev tuli ilmsiks mõni uskumatu tühik. Mingil kombel oli valitsuse arvepidamisest välja jäänud iga-aastane miljardidollariline miinus pensioniraha osas ja valitsuses tegid kõik näo, et seda võlgnevust pole olemas, kuigi valitsus ju maksis pensione; ilmnes, et auk ettevõtjate pensioniplaanis ei ole mitte 300 miljonit eurot, nagu nad olid arvanud, vaid 1,1 miljardit eurot, ja nii edasi. „Iga päeva lõpus küsisin ma: „Nii, kas nüüd on kõik?“ Ja nemad vastasid: „Jah.“Järgmisel hommikul tõusis ruumi tagaosas kellegi väike käsi: „Tegelikult, härra minister, on meil veel üks 100 kuni 200 miljoni euro suurune auk.““

Nõnda kestis see nädal aega. Muude päevavalgele tulnud asjade seas oli hulk raamatupidamises arvele võtmata võltsitud tegevuskavasid töökohtade loomiseks. „Põllumajandusministeerium oli loonud 270 inimesest koosneva, kusagil arvele võtmata üksuse, mis pidi tegelema riigimaade fotode digiteerimisega,“ jutustab rahandusminister.

„Häda oli aga selles, et mitte ühelgi neist 270 inimesest ei olnud mingeid digifotograafiaalaseid oskusi. Tegelikult olid need inimesed elukutselt juuksurid ja muud taolist.“

Avastusretke viimaseks päevaks, kui ruumi tagaosas oli tõusnud viimane väike käsi, oli umbes seitsme miljardi euro suurune planeeritud defitsiit kasvanud rohkem kui 30 miljardile. Vastus loomulikule küsimusele – kuidas on see võimalik? – on lihtne: mitte keegi polnud kuni selle hetkeni viitsinud kõiki kulusid kokku liita. „Meil pole USA Kongressi eelarveagentuuri ega sõltumatut statistikaametit,“ seletab rahandusminister. Võimul olev partei tekitab lihtsalt suvalisi arve, nagu ise heaks arvab.

Selle arvuga läks rahandusminister Euroopa rahandusministrite igakuisele kohtumisele. Talle kui uuele inimesele anti sõna. „Kui ma neile selle arvu välja ütlesin, hakati õhku ahmima,“ jutustab ta.

„Kuidas see sai juhtuda? Ütlesin: teie, mehed, pidanuksite haistma, et see arv pole õige. Probleem oli selles, et minu ees seisval sildil oli kirjas „Kreeka“, aga mitte „Kreeka uus valitsus“.“ Pärast koosolekut astus tema juurde hollandlane ja ütles: „George, me teame, et see pole sinu süü, aga kas mõni inimene siiski ei peaks vangi minema?“

Oma jutu lõpetuseks rõhutab rahandusminister, et asi pole lihtsalt valitsuse valetamises kulutuste suuruse kohta. „See kõik ei piirdu võltsitud aruandlusega,“ ütleb ta. „2009. aastal lakkas maksude kogumine sootuks, sest oli valimiste aasta.“„Mida?“Ta hakkab naerma.„Esimene asi, mida valitsus valimiste aastal teeb – kutsub maksukogujad koju.“„Te teete nalja.“Nüüd naerab tema minu üle. Olen ilmselgelt naiivne.