Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Presidendi kõne (täistekst, osa1)

Inno Tähismaa 26. veebruar 2001, 08:18

Armsad kaasmaalased, lugupeetavad külalised,

lubage teile kõigile kogu südamest soovida õnne Eesti Vabariigi kaheksakümne kolmandal aastapäeval!

See on mu esimene kõne kodumaal uuel sajandil ja uuel aastatuhandel. Tänases Eesti riigis käies tundub uskumatu, et me taastasime oma iseseisvuse kõigest kümme aastat tagasi. Maastik on tundmatuseni muutunud. Eesti on osa avatud maailmast ja avatud maailmaturust, oleme avatud uutele ideedele ja uutele kaupadele, inimesed liiguvad selles piirideta maailmas sisse ja välja, kümne aastaga on meil tekkinud kauplusi ja kaubamaju rohkem, kui kogu Eesti ajaloo kestel, ja kaubamajad on ostjaid täis. Tekib kiusatus usaldada statistikat ning kõnelda Eestist kui heaoluriigist, ja tõepoolest, ÜRO elustandardi statistika kohaselt me olemegi tõusnud jõukate riikide perre. Vähemalt õrre peale. Ning seda kinnitab ka kodumaine statistika: Eesti keskmine kuupalk on tõusnud üle 5000 krooni. Ning, mis peamine: Eestil on tugev hääl. Rahvusvaheline usaldus Eesti vastu on tavatult kõrge ja meie riigil on tõepoolest täiesti reaalsed väljavaated kindlustada oma rahva ja riigi heaolu ja julgeolekut Euroopa Liidu ja NATO tulevase liikmesriigina. See on olnud kõigi suuremate Eesti poliitiliste erakondade programmide programmis, ning täna, Vabariigi 83. aastapäeval võin ma teile kinnitada, et need eesmärgid on käegakatsutavamad kui kunagi varem.

Kümme aastat on meie rahva ja isegi riigi seisukohalt uskumatult lühike aeg. Mind huvitas, mida kirjutas ajaleht ?Rahva Hääl? kümme aastat enne seda, kui taastasime oma koha maailmakontserdis. Ma tellisin 1981. aasta ?Rahva Hääle? koju. Mu viieteistaastane tütar uuris seda jahmunult, nagu oleks eestikeelne leht trükitud arusaamatus hieroglüüfkirjas, kuid eestikeelsete käändelõppudega. Vabariigi aastapäeva 24. veebruaril 1981 täitis, ? pöördun teie huumorimeele poole, ? erandlikult kaheksal leheküljel, sest sel päeval ilmus arvake ära, mis: Leonid Bre?nevi ettekanne kommunistliku partei 26. kongressil. Ma vaatasin lehe läbi, kas seal esineb sõna ?Eesti?. Esines. Ilmateates, mille pikkus oli 11 rida: Tallinnale ennustati null kuni kaks kraadi külma. Ning sõnad, sõnad, sõnad? Lubage siiski tsiteerida: ?Sellest, mida me otsustame nende päevade kestel, oleneb paljuski meie kodumaa pale kahekümnenda sajandi lõpul, kolmanda aastatuhande künnisel, ? seisab ettekandes. Draamateatris mängiti ?Tuulte pöörises,? kuid see teade enam ei mahtunud 24. veebruari lehte, vaid eelmise päeva numbrisse. Pean teile tunnistama, et me ei kahetse raisatud aega. Ma ei lugenud ju midagi uut, kuid ma tajusin järsku teravalt, millisest õudusest ja mõttetühjusest me pidime ennast lahti rebima. See ? rõhutagem ? oli Eesti NSV ametlik pale, millel ei olnud midagi ühist Eesti rahvaga. Enn Tarto ja tema kaaslased istusid koonduslaagris ja küpsesid riigimeesteks. Kaitseminister Jüri Luik oli juba neljateistkümne aastane. Neljakümne kiri valmis eelmisel aastal. Keelatud raamatud, ideed, raadiosaated, igatsused ja lootused moodustasid juba kombatava maastiku, millele ajakirjandus oli hermeetiliselt suletud. Jätkem tulevaste ajaloolaste hinnata, kuidas Eestis elas kõrvuti totalitaarne fassaad ja selle taga too teine Eesti, mis kogus trotsi ja jõudu ning hämmastaval kombel ka üksmeelt ja poliitilist oskust, et kõigest kümme aastat hiljem taastada oma iseseisvus, taastada oma diplomaatilised suhted maailmaga, taastada oma seaduslik koht rahvusvahelises elus. Kallid kaasmaalased, see kõneleb Eesti rahva hämmastavast vitaalsusest!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 00:00
Otsi:

Ava täpsem otsing