Ettevõtjad taluvuspiiri lähedal

03. oktoober 2014, 09:01
Bestra Engineering ASi juhatuse liige Hellar Mutle.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20141003/OPINION/141009880/AR/0/AR-141009880.jpg

Ühiskonnas ettevõtjast suuresti halvustava kuvandi loonud poliitikud ei ole suutnud või soovinud ise piisavalt pingutada ausa ettevõtluskeskkonna tagamise nimel, kirjutab Bestra Engineering ASi juhatuse liige Hellar Mutle.

Viimasel ajal vastu võetud seaduste valguses on ühiskonnas hakanud laialt levima halvustav suhtumine, nagu oleks ettevõtete juhid ahned ärimehed ja sahkerdajad, kellele tuleb seadusandlikult suukorv pähe panna. Minu kogemus ütleb, et valdavalt on tegu siiski ausate inimestega, kes soovivad oma tegevuses järgida seadusi, üldtunnustatud norme ning kuulata seejuures ka oma südametunnistuse häält.

Olen paljusid oma kolleege, ettevõtete juhte, vaadanud siira imetlusega ja püüdnud mõistatada, mis küll on see jõud, mis neid selle ameti küljes kinni hoiab. Eeskätt pean silmas väikeettevõtteid, kus juhatuse liige on ühtlasi ka ettevõtte tegevjuht ning täidab seeläbi ainuisikuliselt talle seaduse ja omanike poolt pandud kohustusi. Piltlikult öeldes on ta sunnitud olema multifunktsionaalne nagu part, kes peab ujuma, sukelduma, lendama ja kõndima ning ajapuudusel tegema seda kõike üheaegselt. Ning tihti veel ka ebaausa konkurentsi tingimustes, kuna needsamad ettevõtjast halvustava kuvandi loonud poliitikud ei ole suutnud või soovinud piisavalt pingutada ausa ettevõtluskeskkonna tagamise nimel.

Palgateema kogu aeg üleval. Sotsiaalselt vastutustundlik juht kannab moraalset vastutust oma töötajate käekäigu eest, sest inimlikult on ju mõistetav, et töötaja on ennast sidunud pangalaenude ja liisingutega ning elukalliduse tõus tekitab tal õigustatud ootuse palgalisale. Igal juhul tuleb paremaid töötajaid ettevõtte toimimise huvides palgatõusuga turgutada.

Tegelikkuses tuleb aga sageli sama töö eest lihtsalt rohkem välja käia, sest tootlikkuse kasvu nõudmist töötajalt käsitletakse mõnel juhul lausa represseerimisena, kuna töötajal on õigustatud ootused, et ka tema töökeskkond ning ettevõtte tehnoloogiline võimekus paraneksid. Selleks kõigeks napib aga vahendeid. Konkureeriv äriühing võib samal ajal karistamatult ümbrikupalkade maksmisega endale tööjõukuludelt märkimisväärset kokkuhoidu lubada.

Riik nõuab juhatuse liikmelt nõuetele vastavat töökeskkonda ja tööohutuse tagamist. Kohusetundlik juht investeeribki töökaitsevahenditesse, ventilatsiooni, valgustusse, olmeruumidesse jm, vaatamata sellele, et sama toodangut samal turul müüval konkurendil ei ole mingeid märkimisväärseid kulutusi. Konkureeriva ettevõtte töötajad tulevad vatijopedes külma ja hämarasse angaari ning sooritavad sama tööprotsessi palju väiksemate üldkuludega. Töökaitseinspektorite silmad igale poole jõua. Ning selge on ka see, et kui kõiki nõudeid seaduse täie rangusega järgida, siis tuleks suur osa väikesemaid tootmisettevõtteid üldse kinni panna.

Selliseid näiteid võib tuua seinast seina. Alustades mustalt turult soetatud toorainega, käibemaksupettustega, aktsiisivaba kütuse kasutamisega ja lõpetades ümbrikupalkadega soodustab praegune ettevõtluskeskkond ebatervet konkurentsi. Kaotajad selles mängus on teadagi ausad ja seadusekuulekad ning võitjate poolele üle minemiseks tekib paljudel ettevõtjatel kiusatus kasutada mitte just alati kõige ausamaid võtteid, mis aitaksid ettevõttel ellu jääda ja konkurentsis püsida.

Ühepoolne leping. Sisuliselt on ettevõtte juhatuse liige pandud vastutavaks ühepoolse lepingu alusel, kus tema on kohustatud järgima reegleid, ettekirjutusi ja seadusi, aga teine pool ehk täidesaatev võim pole kohustatud talle tagama sellist keskkonda, kus ta saaks võrdsetes konkurentsitingimustes tegutseda. Ühele, ettevõtjate poolele, on sätestatud vastutus, teisele poolele aga piiratud ressursside ja puuduliku seadusandluse tõttu mitmeid õigustusi omapoolsest vastutusest hoidumiseks. Just puudulik seadusandlus ei võimalda ka oma tööd hästi tegevatel ametnikel soovitud tulemusi saavutada ning laseb ebaausatel sahkerdajatel turgu solkida ja ausaid ettevõtteid välja suretada.

Ettevõtlike inimeste arv on piiratud ning asjalike ja pädevate juhtide pink ei ole pikk. Minugi tutvusringkonnas on palju neid, kelle tervis sellisele pingele vastu pole pidanud või kes on vahetanud oma elukutse vähem stressirikkama vastu. Kergem on olla palgatööline või tegeleda millegi toredama või mängulisemaga. Inimlikult on see mõistetav, küllaltki tihti võib ka ennast tabada mõttelt, et mille pagana pärast mul seda kõike üldse vaja on. Siis aga ajab vastutustunne sind hommikul jälle uksest välja, sest ettevõtte juhtimine pole amet ega elukutse, vaid elustiil.

Vastutustundlikud ettevõtjad toimetavad siin ettevõtlusmaastikul parimal võimalikul viisil. Kuna meil pole paraku pakkuda läbini ausat ettevõtluskeskkonda, siis võiks kohustuste ja vastutusekoorma kergendamiseks pakkuda neile natukenegi rohkem mõistmist, tunnustust ja neid kuulda võtta.

Ignoreerida ei saa. Ettevõtjad on poliitikutele ja seadusandjatele viimasel teinud mitmeid ettepanekuid ning rääkinud koguni streigihoiatusest. Nende signaalide ignoreerimine võib viia uue agraar-tööstusliku poliitilise liikumiseni, mis hakkab esindama nii põllumeeste, töötajate kui tööandjate huve. See toob nii mõnegi enesega rahuloleva poliitiku mugavustsoonist välja, silmitsi reaalse maailmaga. Kui ettevõtjad tõsiselt asja käsile võtavad, siis teevad nad seda tulemuslikult ja edukalt.

Poliitikutel on aeg mõista, et raha tuleb juurde vaid lisandväärtust tootvate inimeste loodud väärtustest, ja väga lühinägelik on minna tülli nendega, kelle leiba sa tegelikult sööd.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. October 2014, 09:16
Otsi:

Ava täpsem otsing