Eesti laseb oma võimaluse käest?

Kui Eesti ostab teiste riikide võlakirju, asuvad deebet ja kreedit eri riikides. Kui Eesti Pank ostaks Eesti valitsuse võlakirju, oleks nii mõlemad Eestis, st me ei elaks tuleviku arvelt, vaid saaksime juurde vahendeid tulevikku muuta, kirjutavad teadurid Rainer Kattel ja Egert Juuse Nurkse instituudi blogis.

Euroopa Keskpanga (EKP) võlakirjade kokkuostuprogrammi otsuse taustal ja seda lahanud ekspertide sõnavõttudes on räägitud nii Eesti Panga jaoks eesseisvatest kohustustest, laiemas plaanis turgusid ees ootavatest arengutest kui ka EKP otsuse mõjudest, sh olematust mõjust Eestile.

Samas ei ole kordagi tõstatatud küsimust, kas aset leidnud arengute taustal oleks Eestil viimane aeg teha kannapööre seni valitsenud fiskaal- ja monetaarpoliitilises paradigmas, sest vastasel korral jääb Eesti küllaltki uudses ja Euroopa mõistes pretsedenditus olukorras taaskord kandma eraku rolli. Eesti hakkab sisuliselt subsideerima teisi euroala riike, samas oleks riiklikud võlakirjad üks väheseid realistlikke võimalusi pääseda 2018. aastast kummitavast eurorahade lõksust ELi struktuurivahendite lõppemisel. 

Jätkates senise siseriikliku poliitikaga ehk riiklike võlakirjade emiteerimisest hoidumise ning teadus-, innovatsiooni- ja tööstuspoliitikas ELi struktuurivahenditele toetumisega, kuid seda uute mängureeglite taustal (Euroopa) rahanduspoliitikas, mis kohustavad Eesti keskpanka ostma euroala riikide või ELi institutsioonide võlakirju, suurendame järjekordselt oma reaalmajanduse käekäigu sõltuvust Eesti riigi kontrollile allumatutest välistest teguritest ehk räägime süvenevast ankurdatusest.

Sellise käitumise jätkumine meeldib kindlasti osale Eesti poliitilisest ja majanduslikust eliidist, kes sügavalt umbusaldab riiki kui sellist ning arvab, et riigi osalust majanduselus tuleks igaljuhul piirata. Antud ankurdamine toimub aga peamiselt Tallinna Brüsseli vastu vahetamise kaudu ehk demokraatliku defitsiidi tekitamise kaudu ja meie endi poliitiliste võimaluste piiramise arvelt.

Olukorras, kus deflatsioonilises Euroopas on erasektori krediidinõudlus madalseisus, mis paratamatult tähendab ka pankade vähenevat soovi reaalmajandusse investeerida, loob EKP rahatrükk eeldused avaliku sektori jätkusuutlikumale negatiivsele säästmisele ehk sissetulekuid ületavate valitsuse kulutuste finantseerimisele riikliku institutsiooni (keskpank) poolt, mis vähendab sõltuvust finantsturgudest.

Seega avarduvad võimalused eri hoobade rakendamiseks majanduse kogunõudluse suurendamise eesmärgil eri fiskaalpoliitiliste meetmete kaudu. Sisuliselt avaneb riiklikke võlakirju emiteerivate euroala riikide jaoks võimalus stiimulpakette ja laiemalt ekspansiivset fiskaalpoliitikat ellu viia (mille valguses ilmselt Euroopa stabiilsuse ja kasvu pakti tähenduslikkus veelgi devalveerub).

Seega ühe oodatava tulemusena peaks EKP meede adresseerima töötuse problemaatikat, suurendama erasektori nõudlust läbi tarbimise ja investeeringute ning ka saavutama EKP poolt sihitud ligi 2protsendilise inflatsioonitaseme.

Nende eeldatavate arengute taustal ja oma poliitikaid mitte muutes saab Eesti teiste euroala riikide kasvust kasu lõigata vaid ekspordi kaudu, mis Eestis hõlmab kitsast kontingenti ettevõtteid ja mille volatiilsus paraku mõjutab suurel määral kogu majanduse käekäiku (lisaks ei ole Rootsi kui üks olulisemaid Eesti eksportpartnereid eurotsooni liige).

Niisamuti on võrdlemisi keeruline saavutada struktuurseid muudatusi majanduses pelgalt ekspordi kasvu pealt, mistap tänased Eesti sotsiaal-majanduslikud väljakutsed (madal tööviljakus, regionaalne ebavõrdsus, töötus, vähenev innovatsioon, tööjõu puudus) jäävad ka EKP uue kursi valguses adresseerimata Eesti riiklike institutsioonide poolt, milleks justkui eeldused EKP sammuga said loodud. EKP otsus muutis drastiliselt Eesti fiskaalpoliitilisi võimalusi.

Nii esimesed 20 aastat, kui Eestis kehtis valuutakomitee süsteem alates 1992. aastast, kui ka 2011. aastal euroalaga liitumine tähistasid Eesti Panga jaoks piiratud võimalusi rahapoliitiliste meetmete elluviimiseks ja majanduse suunamiseks. 2015. aasta reaalsus Eesti Panga jaoks on aga teiste euroala riikide valikuline subsideerimine ehk rahasüstide tegemine teiste liikmete majanduste turgutamiseks, mille mõju Eesti majandusele avaldub kaudselt, kui üldse. 

Seega, keskpanga legitiimsuse ning Eesti majandusruumis kohaloleku ja mõju suurendamiseks võiks kaaluda teiste riikide eeskujul Eesti valitsuse ja keskpanga funktsioonide integreerimist majanduse suunamisel ja seda riiklike võlakirjade emiteerimise teel, mis siinsetes oludes oleks omaette eksperimendiks. Täiendav impulss taolise sammu astumiseks peaks tulenema ka asjaolust, et tänasel päeval sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamiseks kasutatavatele välisvahenditele (EL-i siirded) tuleb kesk-pikas perspektiivis leida alternatiivsed katteallikad, kõige tõenäolisemalt siseriiklike vahendite näol.