Vajame roteeruvaid valimisi

Ühiskonna järjepidevuse tagamiseks on vältimatu kujundada poliitiline süsteem maksimaalselt suure hulga ühiskonnaliikmete ühishuvidele vastavaks. Eelkõige on see võimalik kodanike ühiskonna juhtimisse ja arendamisse laialdasema kaasamisega. Nii saab vähendada kodaniku ja riigi kaugenemist, ametnikkonna korrumpeerumist ja poliitikute põhimõttelagedust.

On üldtuntud tõde, et vajalikud, kuid karmid otsused tehakse pärast valimisi, lootes, et valija neid järgmiste valimiste ajaks enam ei mäleta. Enne valimisi asfalteeritakse tänavaid ja lapitakse auke ning „moositakse“ muul kombel valijat, jättes riigile/omavalitsusele vajalikud ebamugavamad otsused tulevikuks. Seetõttu kulgeb riigi areng ning valitute suhtlus valijaga suuresti valimistsüklite kaupa, vaatamata kogukonna või majanduse vajadustele.

Riigijuhtimise terviknägemuse ja kvaliteedi tagamiseks on vaja säilitada järjepidevus ka riigi ja omavalituste valitavates organites. Käesoleval ajal kannab seda vaid võimuorganite ametnikkond ja uuesti tagasivalitud saadikud. Sageli tekib pärast valimisi olukord, kus suur hulk uusi saadikuid on sunnitud õppima selgeks seadusandliku süsteemi toimimise nüansid ning viima end kurssi seadusandliku kogu varasema tegevusega. Teisalt tekib olukord, kus kogenud karjääripoliitikul on head võimalused oma “tarkust” läbi suruda ning ametnikel otsuseid “vajalikus” suunas kujundada.

Valitavate kogude jätkusuutlikkust ja kompetentsust suurendaks oluliselt roteeruv valimissüsteem. See tähendaks, et igal valimisperioodil valitakse uuesti vaid pool või kolmandik valitavast kogust. Samas tuleb valimistevahelist perioodi vastavalt lühendada ja valmisseadustikku lihtsustada.

Valitud kogus peab saadik esindama vastavat piirkonda ja selle huvisid tervikuna (e riigikogus riiki, linna-/vallavolikogus vastavalt linna/valda). Rääkida oma küla/valla/linna valijate esindamisest on kohatu ning piirkonna tervikhuvisid ja -arengut kahjustav. Ka kohalike omavalitsuste volikogud peavad selgelt endale aru andma, et nad ei esinda mitte oma küla, vaid omavalitsust tervikuna ja peavad vaeva nägema selle terviku arendamise eest.

Seepärast tuleb valimised läbi viia üldriiklike (või valla/linna) üldnimekirjade alusel konkreetseid kante välistavalt. Sellest ei tule midagi head, kui valitavate kogude liikmed hakkavad „tekki kiskuma“ oma valimiskandi huvidest lähtuvalt.

Arvestatav vastuväide on see, et sagedasemad valimised on lisakoormaks riigi- või kohalikule eelarvele. Samas peaks riigi/kohaliku omavalitsuse juhtimisotsuste kvaliteedi tõus ja järjepidevus need kulud suuresti kompenseerima.

Pealegi viivad sagedasemad valimised alla ka otsesed valimiskulutused ning -propaganda surve ning kahandavad võimu teostamise tsüklilisust. Otseseid valimiskulutusi alandab ka edasine internetipõhiste valimiste laienemine ja areng.