Eluõigust maaettevõtlusele!

Meid on õpetatud elama majanduskasvu tingimustes. Ilma kasvuta justkui ei toimiks ükski organisatsioon, ettevõte ega riik. Aina rohkem ja rohkem ja rohkem. Mis aga on see, mida pidevaks kasvuks vaja? Selleks on vaja piisavalt energiaallikaid, mille olemasolu on tänaseni taganud peamiselt toornafta, mille tootmist pole teatavasti suudetud kasvatada juba kümmekond aastat. Niisiis ei saa me eelmisel sajandil pidevat majanduskasvu taganud energiasisendile enam sellisel määral loota nagu varem. Siit ka loogiline järeldus – me ei saa enam loota lõputule majanduskasvule. Vähemalt seni, kuni asemele pole leitud midagi naftaga samaväärset. Seega oleme täiesti uues olukorras ja see olukord vajab hoopis uusi teooriaid, millele toetuda.

Seetõttu ei saa olla tuleviku Eestis edukuse mõõdupuu mitte see, kui kiiresti majandus suudab kasvada, vaid hoopis see, kui hästi me ressursside nappuse tingimustes toime tuleme. Sellest lähtudes pakun välja idee luua Eestile täiesti uus ja unikaalne majandusmudel, mis arvestaks nii meie riigi väiksust, Eesti asukohta ja võimalusi globaalses maailmas, ressursside pidevat vähenemist ja sellega seonduvat aina suurenevat sõjaohtu.

Alustada võiks sellest, et lõpetaksime linnriigistumise ja tagaksime inimeste tagasipöördumise maale. Lahendus ei ole edukamate aina suurem maksustamine, vaid võimalikult paljude väikeste tegijate tegevuse elavdamine – pigem olgu meil sada väikest kui üks suur ettevõte! Sest see on meie julgeoleku tagatis. Arvestades, et kriisiolukordades on lihtsam toime tulla, kui maal elab võimalikult palju inimesi, tuleks sisse seada maksuerisused nii piirkonniti kui valdkondade kaupa – et väikese ettevõtte pidamine maal oleks omanikule kasumlikum kui linnas. Et vältida süsteemi ärakasutamist, peaks üks eeltingimus olema, et maksusoodustused kehtivad vaid juhul, kui ettevõtte omanik ise elab alaliselt samas vallas.

Sest oluline pole mitte ainult see, et maapiirkondadesse liiguks rohkem raha, vaid see, et sinna liiguksid nii raha kui inimesed. Arvestades, et aastatel 2014-2020 saab Eesti 4,4 miljardit eurot toetust struktuuri- ja investeerimisfondidest, millest arvestatav osa on mõeldud just regionaalse konkurentsi ja töövõime tugevdamiseks maapiirkondades, võiks maksuerisuste tõttu tekkiva augu riigieelarves katta nendesamade toetuste arvelt - lõpetades n-ö lennukilt raha külvamise igaühele, kes oskab kirjutada sobiva projekti või koostada ettevõtte eelarve.

Muudatused Euroopa Liidu raha jagamisel eeldaksid ka Eesti ja Euroopa Komisjoni vaheliste kokkulepete muutust – siin on suur töö ära teha Eesti poliitikutel. Maksuerisused maapiirkonna ettevõtjatele tagaksid elu säilimise maal ja struktuurifondide peamine eesmärk oleks ikkagi täidetud. Boonusena tagaksime parema valmisoleku võimalikeks kriisideks – mida rohkem on linnades inimesi, seda haavatavamad me ju oleme.

Et muutunud oludes toime tulla, on vajalik, et riigijuhtimine toimuks teaduspõhiselt, arvestades kõiki neid tingimusi, mis heaolu riigis mõjutavad. Eesti edulood on olnud siiani seotud peamiselt IT-valdkonnaga, nüüd võiksime esimestena maailmas julgeda rääkida valju häälega sellest, kuidas nappuseühiskonnas toime tulla ja olla siingi teistele riikidele suunanäitajaiks. Me oleme küll väikesed, aga targad!

Me peame hakkama rääkima neist võimalustest, mis täna väikeettevõtjal maal on – kui on toimiv internet, sõidetavad teed ja postkontor pole ka just mägede taga, siis saab lisaks teenuse ekspordile tegelda ka väga paljude erinevate kaupade ekspordiga. Terve maailm on meie ees lahti ja eksport ei ole ammu enam vaid suurfirmade pärusmaa. Aga sellest tuleb rääkida riigi tasandil – et seda kõike teadvustataks, et aina rohkem inimesi neid võimalusi nägema hakkaksid. Elavdades ettevõtlust maapiirkondades, tagaksime ühtlasema maksuraha laekumise riigis ja annaksime tuge neile pisikestele, kes siiani jäänud üsna märkamatuks, kuid kes sellegi poolest tahaksid riigi toimimisse anda oma ausa panuse.

Tänapäevases Eestis on väikesed ettevõtted kaitsetud. Kuid millega mõõta kogu riigi tugevust ja edulugu? Siin kehtib üks lihtne loogika - mida tugevam on riigi kõige nõrgem lüli, seda tugevam on kogu riik.