Dollaril sai kallinemisest villand

Olukorras, kus nii arenenud kui ka arenevate maade siseturgudel on nõudlus nõrk, tunnevad poliitikud kiusatust toetada majanduskasvu ja töökohtade loomist läbi ekspordi. Selle eelduseks on nõrk valuuta ja monetaarpoliitika, mis toob kaasa valuuta odavnemise.

Aasta algusest alates on enam kui 20 keskpanka üle maailma monetaarpoliitikat lõdvendanud.

Tugevat survet on USA dollarile avaldanud Euroopa ja Jaapani keskpangad. Eurotsoonis vajasid paljud maad nõrgemat valluutat, et vähendada jooksevkonto puudujääke ja soodustada kasvu. Saksamaa puhul see paisutas jooksevkonto ülejääki, mis oli juba mullu 8% SKPst. Teistelgi riikidel on ülejääk kasvamas.

Jaapanis oli kvantitatiivne lõdvendamine nn Abenomicsi ehk peaminister Shinzo Abe reformide esimene “lask”. See poliitika on tugevalt jeeni nõrgendanud ja kaubandusülejääki suurendanud.

Dollar on kallinenud lisaks teistegi arenenud (Kanada, Austraalia) ja arenevate maade valuutade suhtes. Paljud valuutad on nafta ja tarbekaupade hindade langedes odavnenud, mis on aidanud ekspordi vähenemise tingimustes siiski kasvu ja töökohti kaitsta. Isegi Hiina laskis mullu lühikeseks ajaks oma valuutal dollari suhtes nõrgeneda ja võib seda teha edaspidigi.

Kuni viimase ajani ei tundnud Ameerika poliitikud dollari pärast erilist muret, sest USA kasvuootused olid Euroopa ja Jaapani omadest suuremad. Aasta alguses püsis lootus, et USA sisenõudlus on piisavalt tugev 3%-lise majanduskasvu toetamiseks. Arvati, et odavam nafta ja uued töökohad aitavad anda tõuke sissetulekute suurenemisele ja tarbimisele, mis ühtaegu soodustab ka investeeringuid.

Tänaseks on pilt muutunud. Dollar kallines palju kiiremini, kui keegi oskas oodata. Ja 2015. aasta esimese kvartali andmed näitavad, et selle mõju ekspordile, inflatsioonile ja kasvule on olnud samuti kiirem kui statistilised mudelid ette nägid. Sisetarbimise kasv jäi kehvaks ja kapitalikulud ning investeeringud erakinnisvarasse veelgi pisemaks.

Ja nii ongi USA liitunud valuutasõjaga, et panna piir dollari edasisiele kallinemisele. Dollarist on hakatud avalikult rääkima kui ekspordi, hinnatõusu ja majanduskasvu mõjutajast. USA valitsus teeb aina enam kriitikat Saksamaa ja eurotsooni aadressil, sest viimane laseb küll käiku eurot nõrgendavaid meetmeid, ent mitte selliseid, mis tõstaksid sisenõudlust – nagu eelarvestiimul ja palgakasv.

Valuutasõjad võivad aga viia kaubandussõdadeni. Ning see poleks sugugi hea uudis ajal, kui USA püüab parasjagu jõuda Vaikse ookeani partnerulspelingu (Trans-Pacific Partnership ehk TPP) sõlmimiseni. Olukorra teeb hullemaks veel kongressis esitatud seaduseelnõu, mis lubab rakendada tollimaksud “valuutamanipulatsiooniga” tegelevatele maadele. Kui tõmmatakse selline joon kaubanduse ja valuutapoliitika vahele, siis keelduvad Aasia riigid leppega liitumast.  

Maailm oleks parem koht, kui valitsused toetaksid kasvu sisenõudlust ergutades, mitte ei rakendaks teiste maade arvelt kasu lõikavaid ekspordimeetmeid. Selleks tuleks panna vähem rõhku monetaarpoliitikale ja kasutada rohkem eelarvet (näiteks infrastruktuuri kulutusi tõstes). Isegi palkade tõusule suunatud poliiitka on majanduskasvu soodustajana etem kui valuuta langus, mis lööb reaalpalgad alla.    

Mitte kõikidel riikidel ei saa eksport importi ületada: kõikide üle- ja puudujääkide summa maailma kaubavahetuses on võrdne nulliga.Seega pole imestada, et Ameerika samuti rongile hüppas.

© Project Syndicate, 2015