Julgeolekurisk peitub erakondades

Tallinna Sadama juhtum tõstab tänuväärsel kombel esile riigiettevõtete juhtimise järelevalve probleemistiku. Kui eraettevõtluse jaoks reguleerib äriseadustik järelevalve funktsiooni üldjoontes piisavalt, siis nüüd oleme järjekordses skandaalis kinnitust saanud, et ühe riigiettevõtte nõukogu ja siseaudiitorid on eri põhjustel oma tööga läbi kukkunud.

Kui äriseadustikujärgsed järelevalvajad istusid puu otsas, kui pauk käis, siis piisas kaitsepolitseil ainult mõnest aastast, et väidetav äärmiselt laiaulatuslik korruptsioonijuhtum avada. Viimane kaitseliin veel pidas ja süsteem suure kriginaga ikkagi toimis. Peaminister Rõivaselt mõttekäiku laenates: võimalik julgeolekuoht on kõrvaldatud. Kinnitust sai elementaarne tõsiasi, et ilma toimiva järelevalveta ei ole ettevõtlust. Loodetavasti on kriis ja häbi nii suured, et õiges suunas ümberkorraldused riigiettevõtluse juhtimisel nüüd tõesti algavad.

Mulle ja paljudele teistele valmistab vähemalt sama suurt muret, et meie riigi kõige võimsamate “äriühingute” rahaasjade üle ei ei valva keegi erapooletu ja professionaalne. Nimelt on erakondade rahastamise üle järelevalve puudumine äärmiselt ebaloogiline ning kordades suuremat julgeolekuohtu sisaldav.

Kui ainult osagi viimastel aastatel üles visatud kahtlustest kilekotiraha ja varjatud toetustest seaduste ja mõjuvõimu ostmiseks tõeks osutub, siis on Tallinna Sadamas toimuv liivakastimäng. Kaugelt suurem julgeolekuoht on peidus hoopis võimu omavates erakondades. See oht ei ole kuidagi kõrvaldatud ning täiesti võimalik, et ainult kasvab.

Eesti suuremad erakonnad on loonud süsteemi, kus nad ise valvavad mannetute volitustega erakondade rahastamise järelevalve komisjonis oma rahaasju. Analoogiana Tallinna Sadamast: Kiil valvab Kaljuranda ja vastupidi. Mitte keegi teine ei tee erakondade finantstegevuse ja võimaliku korruptsiooniohu üle erapooletut pädevat järelevalvet.

Väidetav laiaulatuslik vargus Tallinna Sadamas peaks meie silmad avama. Kui kapole on lõpuks antud funktsioon uurida korruptsiooni kohalikes omavalitsustes ja suuremates riigifirmades, siis ei ole mingisugust loogilist põhjendust, miks ta ei peaks taolist järelevalvet teostama tegelike otsustajate ehk erakondade üle. Korruptsiooniohu tõttu on palju suuremad julgeolekuriskid peidus hoopis erakondades.

Mu hea äripartner Teet Järvekülg on mõnikord kirjeldanud, missuguse surve all olid Autorollo juhtumis siseministri alluvuses töötavad prokuratuur ja kriminaalpolitsei. Vähemalt tema arvas end seda survet nägevat. Seetõttu ei pea sugugi idealistlikult arvama, et kui kaitsepolitsei isegi saaks mingi ime tõttu valitsejatelt mandaadi erakondade võimalike korruptsioonijuhtumite uurimiseks, siis järelevalvering sulgub ja süsteem hakkab tõrgeteta tööle. Kaitsepolitsei juhi nimetavad ametisse ju võimuerakonnad ning praeguste varjatud annetusi puudutavate kahtluste kohaselt võiks mitmetel valgekampsunimeestel olla käsil elu meeleheitlikem võitlus.

Parim võimalus niisuguste kahtluste kõrvaldamiseks, vähemalt tulevikus, on erakondade rahaasjade ja korruptsiooniohu järelevalve usaldamine pädevale ja erapooletule osapoolele.