Ära põe, Toomas!

Äripäeva investor Toomas tunnistas keset suurt suve, et võttis Olympicu aktsia vaatluse alla. Mina näen, et Olympic on viimastel aastatel oma aktsionäridele pakkunud selgeid arengusamme käsikäes kindlustunde kasvuga. Kontserni masujärgne investeerimispoliitika on olnud tarmukas, kuid seejuures mitte liiga passiivne.

Sisenemine uutele turgudele, väikeste konkurentide ostud Lätis, Eestis ja Itaalias – seda ei olegi nii vähe ühe väga reguleeritud tegevusvaldkonna kohta. Oleme kindlalt edasi liikunud ka veebipõhiste mängude valdkonnas, kusjuures uue teenuse spordiennustusega turuletulekut võib pidada väga selgeks õnnestumiseks.

Ühe asja oleme aastate jooksul veel selgeks saanud – kui hasartmängusektoris terendab kusagil liiga lihtne sisenemisvõimalus koos nõrgalt reguleeritud turuga, siis on see lõks. Jah, vähemalt meie jaoks, kes me seda äri ausalt, kvaliteetselt ja vastutustundlikult teeme. Kõige ehedam kinnitus on meie kunagine Rumeenia-seiklus, aga näiteid leiab kerge vaevaga veelgi. Seega on „seitse korda mõõda ja üks kord lõika“ olnud meie uus ning seni häid tulemusi andnud lipukiri.

Pikaajalistele investoritele oleme lisakindlust süstinud põhimõttega, et OEG aktsionäridel on põhjust dividende oodata igal aastal. Küll aga ei ole see kõik kuigivõrd mõjutanud OEG aktsia käekäiku.

Kui turg on loid, hinnad seisavad ja käibedki püsivad madalad, siis tulevad varem või hiljem peale igavus ja paigalseisu tunne. Eks see ole ka üks Toomase vaatlussoovi põhjuseid. Staažikas aktsiakaupleja Charlie Viikberg nentis hiljuti, et tema tundmuse järgi elulooma meie regioonist ikkagi ei saa. Eks Tallinna börsil noteeritud aktsiatesse investeerijatel on tegelikult kolm suurt muret – likviidsus, likviidsus ja … likviidsus.

Juba Olympicu aktsia noteerimise hetkel 2006. aasta sügisel oli meil väike kartus, et aktsia atraktiivsuse jaoks oleks hea olla rahvusvaheliselt rohkem nähtav. Sisenesime toona Poola turule ning otsustasime OEG aktsiad paralleelselt ka Varssavis noteerida. Kümned miljonid inimesed, võimsad kohalikud pensionifondid, paljud suured välisfondid, kelle jaoks Tallinn positsioonide võtmiseks liiga väike – just nii lootsime me Tallinna börsil OEG1 nime kandva aktsia särtsakana hoida. Ütleme otse –  sellega panime korralikult puusse. Aktsia käive Varssavis on aastaid püsinud olematu ja ükski fond ei oma ka märkimisväärset positsiooni.

Aga kes on selles kõiges süüdi? N-ö süüdi on see, et oleme väike ja noor riik, mille kõige tublimad ettevõtted ei ole suutnud paari tosina iseseisvusaastaga end maailmakaardil piisavalt jõuliselt maksma panna. Oleks kasvõi 1–2 sellist ettevõtet, oleks pilt palju atraktiivsem kõigile turuosalistele. Nii ongi esialgu väike annus patriotismi vaja mitte ainult selleks, et Tallinna börsil noteeritud ettevõtetesse investeerida, vaid ka selleks, et oma aktsiaid Tallinna börsil noteerida. Natuke nagu usu värk. Tundub, et ka Viikberg, mis siis, et küll veidi kahtleb, usub ikka ka.

Juba fakt, et me ise usume, on oluline. Laienemistega Itaaliasse ja Maltale, aga ka Hiltoni keti Eestisse toomisega oleme tõestanud, et potentsiaal ei ole kaugeltki ammendunud. Meil on ka oma nn tagatuba, kus igapäevaselt analüüsitakse üha uutele turgudele sisenemise variante. Mul ei ole voli ühtki vekslit Toomasele välja anda, kuid kinnitan, et kindel suund laienemisele on endiselt meie peamine prioriteet. Põhjusi Olympicu aktsiasse uskuda on minu arvates omajagu – seda nii kaugemasse kui ka lähemasse ajalukku vaadates, aga ka tulevikku ette aimata püüdes. Aga OEG1 vaatluse alla võtmise koha soovitan Toomasele sama valemit nagu meil Olympicus – mõõda ikka seitse korda, lõika üks kord.

Autor: Madis Jääger