Kõnnin tööle, nõuan raha?

Möödunud nädalal tegi Euroopa Kohus kontoripinnata töötajaid rõõmustava otsuse – esimesele tööobjektile sõitu kodust ja viimaselt objektilt sõitu koju tagasi peab arvestama tööaja sisse. Tegu on tööaja direktiivi tõlgendusega, mis tähendab, et nõue kehtib igale Euroopa Liidu riigile ning tööandjad ja alluvad peaksid kohe oma töölepingud üle vaatama.

Enne kui tühjast tüli teha, tuleb korralikult läbi mõelda, mida direktiivi muudatus tegelikult kaasa toob ja miks see üldse vajalik on. On üllatav, kui paljud on märkamata jätnud kõige olulisemat fakti – tööle sõitu hakatakse tööaja sisse arvestama vaid juhtudel, kui töötajal puudub kindel kontor ja peab päevad läbi sõitma ühe kliendi juurest teise. Keegi ei hakka tasustama hommikust jalutuskäiku Mustamäelt kesklinna kontorisse. See, et paljud sellist tööaja arvestust üldse võimalikuks peavad, näitab, et on olemas inimesi, kes on valmis olukorda oma hüvedes ära kasutama.

Juhtum, mis Euroopa Kohtu sellise otsuse tegema pani, on ehe näide, kui absurdseks võib üldse üks töösuhe minna. Nõuda, et töötaja sõidaks hommikul tööle kolme tunni kaugusele ilma tasustamata, ei ole normaalne. Lõpuks taandub kõik siiski vastastikusele mõistmisele ja austusele. Enne, kui tööandjad muretsema hakkavad ja töötajad minutite pealt piinliku täpsusega lisatasu nõudma hakkavad, tuleb mõelda, kas töötulemus ja selleks nähtud vaev on palgaga tasakaalus. Pole vajadust asju keeruliseks ajada.