Kaardimakse tõrge lööb rahanduse mainet

Olime kolleegiga keskpangast just lõpetanud lõuna ja käes tasumise aeg. Ulatasin entusiastlikult deebetkaardi. Ettekandja ilmest aga peegeldus tugev valuhoog: „Kahjuks terminal ei tööta! Ehk mõne tunniga saab korda.“ Otsiv pilk kaaslase poole või pakkuda end köögitoimkonda? Õnneks sularaha päästis, kuid kahjuks lugu seisab meeles.

Kliendi ja finantsvahendaja suhted põhinevad lepingutel. Neis ja seadustes on kirjas kohustused. Kui üks pool rikub lepingut, siis tekib teisel poolel rikkuja vastu nõue: hüvita kahju, taasta endine olukord, alanda hinda.

Lepingu rikkumise puhul üldiselt ei ole oluline, kas see tekkis rikkuja süül. Piisab rikkumise faktist. Vabandus süsteemi tõrkest on inimlik, kuid alati mitte õiguslikku tähtsust omav, kui kiilumise tõttu rikuti lepingut. See on rikkuja äririsk, mida klient ei juhi.

Poes kaardiga tasudes anname makseterminalile koodi, sisestades pangale juhise üle kanda oma kontolt teatud suurusega nõue kaupmehe arvele. Kaupmehe kasutuses olevast terminalist saabunud juhis jõuab ostja panka, kus sellest lähtudes kontrollitakse summa olemasolu ostja kontol, makse vastavust limiidile, kaardi kehtivust ning broneeritakse kontol vastav summa (nõue) käsundi täitmiseks. Seejärel ilmub poes info õnnestunud tehingust makseterminali ekraanile, väljastatakse kviitung. Kaupmehe makseseadmed saadavad teatud aegadel tehingute nimekirja kaardimaksesüsteemile. Viimane töötleb info (kliiring) ja edastab selle tasaarvestuseks käsundite täitmises osalenud ostjate ja kaupmehe pankadele. Toimub tasaarvestus, summa kantakse kaupmehe kontole ja konkreetne ost kajastatakse ostja kontoväljavõttel.

Päevas on sadu tuhandeid tehinguid, näiteks augustis tehti Eestis üle 20 miljoni kaardimakse. Pank kasutab enda äriks ka teiste teenuseid. Tõrked viimastes, nagu osalevate pankade ja kaupmeeste süsteemides, võivad tähendada võimetust nõuetekohast teenust osutada. Kliendi ees kannab moraalset vastutust aga pank. Ja lisaks, sõltuvalt lepingu tingimustest, ka juriidilist vastutust.

Finantsvahendajate talitluspidevuse küsimused on olulised lisaks IT-valdkonnale vähemalt elektri ja telekomi puhul, kuna tõrked neis mõjutavad finantsteenuseid.

Teoreetiliselt on võimalik kõik muuta kuulikindlaks, kuid selle saavutamine ei toimu tasuta.

Praegu on lahtine, kas täiskindlate süsteemide abil pakutav teenuse hind on kliendile jõukohane. Seniks ei saa välistada üksikuid probleeme. Küsimus on trendides: kas süsteemide tõrgete sagedus ja mõju vähenevad või suurenevad.

Järkjärguline süsteemide kvaliteedi tõstmine, küberturvalisus ja taasteplaanid on finantsjärelevalvajate päevakorras. Arvestades Eesti suhteliselt suurt tuginemist IT-süsteemidele, sh panganduses, ühelt poolt ja teisalt vähenemise märki mittenäitavad intsidendid ajendavad finantsinspektsiooni pöörama asjale teravamat tähelepanu.