Eesti vajab tarku juhte

Autokraatia on valitsemismudel, kus võimutäius on ühe inimese käes. Selle vormi ehedaim näide meilt endalt on juba aastaid Tallinna linn, kus kärbes ka ei lenda, kui Tema Ise ei luba. Loodud on tõhus toitumispüramiid, kus allpool olevad suud teavad hästi, kuidas ja kellel peab kintsu kraapima, et kätte saada oma leivapaluke ja eurosendike. 

Andkem enesele aru, et ilmselt jääb poliitikute autokraatiale lähenev tegevus ja ebakompetentsus ettevõtluses kestma. Selle ohjamiseks oleks vaja muuta põhiseadust ja keelata ühel inimesel olla täidesaatvas ja seadusandlikus organis kaks valimiskorda järjest. Peale seda võib ta ennast teostada riigi hüvanguks ettevõtja või palgatöötajana. Praegu kehtib see vaid presidendile, kuid tema funktsioon on üksnes esinduslik.

Valitsejatele tuleks seada vanusepiirangud ja nõuda neilt enne valitsusse suundumist teatava aja tööturul või ettevõtluses tegutsemist.

Riigifirmad võiks viia börsile, kus vähemusosalus kuulub avalikusele. See hoiab ära või vähendab korruptsiooni, inimestel tekib investeerimisvõimalus, börs elavneb ja poliitikud ei saa enam asju korraldada oma suva järgi.

Ainuke riik maailmas, kes on võtnud kasutusele meritokraatia kui ühe parema lahenduse riigile, on Singapur. Saatkem poliitikud tööturule ja valime riigikogus hoopiski ohlokraatia (harimatud inimesed teevad otsuseid, millest nad aru ei saa) asemele spetsialistide valitsuse (meritokraatia), kes tegelikult oskab ja ka tahab riiki juhtida nii, nagu see oleks kasulik kõigile.

Erkki Raasukese tüüpi uue aja juhte on Eestis küll ja küll. Nemad teevad oma tööd südamega ning, mis peamine, neil puuduvad poliitilised ambitsioonid ja nad on oma ala täielikud spetsialistid. Eranditega, ASi Eesti Vabariik juhtimine ei erine väga palju ASi LHV Pank juhtimisest. Vahe on vaid selles, et esimene tammub paigal, teine aga areneb mühinal.

Autokraadid kardavad oma võimu kaotada. See tähendab neile tavaliselt vasakut teerada, kus kumab kauge tuleleek valgustunneli asemel. Autokraadid ei usalda kedagi. Autokraadid punuvad keerulisi skeeme ja hävitavad alati teisitimõtlejaid kui reetureid. Vajadusel toodetakse uusi alamaid juurde konveieril. Tavaliselt ehivad autokraadid ennast demokraadi mantliga ja räägivad, nagu alati, rahva nimel, kuigi rahva arvamusega ei ole siin vähimatki pistmist.

Eesti Vabariigis on võimalikud autokraatia ja demokraatia valitsemiskorrad. Peamiselt erineb autokraatia demokraatiast sellega, et võimul olev poliitiline eliit ei vahetu. Sellest on tingitud kõik järgnevad hädad ja viletsused. Võimuvertikaali seisak ülemisel korrusel on nagu seisev vesi, mis läheb lihtsalt halvaks. Ülemine ots, isegi kui ta on võimule saanud demokraatlike valimiste tulemusel, on kahjuks ajale jalgu jäänud; põlvkonnad enam ei vahetu ja nauditakse oma võimutäiusega kaasnevaid hüvesid. Riigi huvidel pole suuremat prioriteeti. Poliitiline eliit on kaotanud professionaalsuse, keerukamate ja tänapäevaste meetodite rakendamise tingimustes ei suudaks nad võimule jääda.

Autokraatide peamine relv on igasuguse positsiooni ülekaal, vaigistada opositsioon ja nullida kodanikualgatus. Kogu tegevust valitseb vaid autokraat.

Tallinn on autokraatlik linnriik Eesti Vabariigis. Kuid kas võime samast nähtusest rääkida ka riigi tasandil? Kas Eesti on ikka demokraatlik riik?

Laias plaanis kindlasti. Meil toimuvad valimised iga nelja aasta järel. Siiamaani, uue vabariigi ajal, ei ole ladvikus olnud veel üheparteirežiimi (nagu Tallinnas), alati valitsetakse kellegi teisega koos sõbralikult või vaenulikult. Võimule tulevad uued koalitsioonid, kes hakkavad oma eesmärke ellu viima. Kõik tundub demokraatlik.

Lähemal vaatlusel selgub, et võim on siiski peaaegu kogu aeg vaid ühe seltskonna käes, kus domineerib Reformierakond. Samas USAs on võimul kord demokraadid ja kord vabariiklased, mis seal siis ikka?

Kolmes suuremas parteis on n-ö üleval korrusel põlvkond vahetunud. Nooremad inimesed on saanud juhtimise juurde. Dinosaurused (näiteks Mart Laar jt) on taandunud.

Samas, vaadates valitsuste koosseise, märkame, et valimistest valimisteni domineerivad samad tegelased, kes ei kavatsegi kuhugi taanduda. Me elame nagu seebiooperis, mis on kestnud aastakümneid, iga näitleja on tuntud. Erinevus on vaid selles, et nelja-aastase tsükli järel vahetab ta rolli. Kord on haridusminister, siis rahandusminister, teine jälle peaminister ja siis majandusminister. Uued näod ja tulijad on väike vähemus.

Pikaajaline grupiviisiline ja parteiline autokraatia valitseb ka riigi tasandil. Enam ei ole tähtsad riigi, vaid valitsevate parteide huvid. Autoritaarne võimueliit, kartes konkurentsi, teeb kõik, et võimul edasi püsida. Selle üheks näiteks on ebakompetentsus ja olulistest tegevustest hoidumine riigikapitalismis.

Kui Eesti ettevõtteid juhitaks sarnaselt Estonian Airiga, siis neid ei olekski. Eelkõige näeme selles olukorras ehtsat ebakompetentsust ja enese kitsaste huvide eelistamist riigi tegelikele huvidele – püsida võimul, nautida hüvesid, liigutada vähe, valitseda kõike. Riik, kes oma väiksuse poolest peaks viibima esirinnas uuenduste, ümberkorralduste, soodsate maksuseaduste ja infrastruktuuriga ning peaks olema rajatud väikeettevõtlusele ja ekspordile, ei saa enesele lubada käpardlikkust. 

Riigi ülesanne ei ole tegeleda ettevõtlusega, vaid rajada tingimused, et inimesed seda teeksid. Riik ei loo otseühendusi, ettevõtjad loovad. Riigil ei ole vaja omada raudteed, sadamat või viljahoidlat. Riik on olnud alati halb omanik ja põhjus on lihtne: keegi ei vastuta isikliku rahakotiga. Samamoodi nagu posijal pole karistust, kui ta ennustab valesti, või majandusteadlasel pole trahvi, kui ta paneb prognoosiga mööda.

Eliit peaks kandma samu väärtusi, mida omab ühiskond tervikuna. Eliit on intellekti suurem koondumus, mis võimaldab neil aru saada oma vastutusest. Eliidi elulaad ja tarbimine ei tohiks olla demonstratiivne, hüvede sein jäme ja ületamatu enda ja ülejäänud ühiskonna vahel (kuluhüvitised, autod jne). Eliit peaks huvituma riigi saatusest, mitte hüvitiste eest saadava bensiini kanistritesse pumpamisest rekordkiirusega. Eliit ei tohi valetada.