Lastetoetused teenusepõhiseks

Ideaalis peaks lastetoetus katma otseselt lastega seotud kulusid: koolitarbed, ringiraha või toit. Kuna aga toetust antakse rahas, ei ole mingit selle kasutamise kontrollmehhanismi. Seetõttu tasub süsteemi muuta selle asemel, et raha juurde anda.

Rahapõhise lastetoetuse võiks asendada teenusepõhise lastetoetusega. Selle asemel, et iga kuu kanda vanematele üle mingi summa, pakutakse selle asemel samas vääringus vajaliku teenust või konkreetset kaupa: näiteks soodsamad töövihikud ja koolitarbed, osaliselt või täielikult kaetud lasteaia kohatasu või ringiraha. Millised need teenused võiks täpselt olla, see tuleks kõigepealt vastavatelt huvigrupidelt välja uurida, et ei hakataks pakuma midagi sellist, mille järele otsest vajadust pole. Vastasel juhul tehakse hea asemel kahju. Kindlasti väärivad arutelusse kaasamist lastevanematega seotud liidud, omavalitsused ning haridus- ja sotsiaaltöötajad.

Esimene oleks toetuseahela lühenemine. Kui praeguse süsteemi puhul toimib ahel riik, lapsevanem ja teenuse  osutaja, siis teenusepõhise mudeli puhul oleks ahelal vaid kaks lüli: riik ja teenuse osutaja. Ahela lühenemine muudab protsessi kiiremaks ja vahendid paremini kontrollitavaks.

Teine pluss oleks riigi paigutatavate vahendite kasutamise peaaegu absoluutne efektiivsus. Riik saab olla kindel, et makstud toetus läheb  õigesse kohta, et lastetoetus jõuab tõesti lasteni.

Et üleminek ei toimuks liiga järsult ning oleks aega vaadata, kuidas mudel reaalsuses töötab, võiks kaaluda sellist lähenemist: 1. aasta – 25% teenusepõhist toetust, 75% rahalist, 2. aasta – 50% teenusepõhist toetust, 50% rahalist, 3. aasta – 75% teenusepõhist toetust, 25% rahalist toetust. Alates 4. aastast oleks üle mindud 100% teenusepõhisele toetusele.

Kolm aastat peaks olema piisavalt pikk aeg, et välja selgitada, kas selline mudel töötab ning millised on need teenused, mida kõige rohkem on vaja hüvitada. Vajadusel võib kaaluda ka pikemat üleminekuaega. Samas võib selguda, et kõige paremini toimib hübriidmudel, sest lapsevanemad kindlasti soovivad, et mingisugune summa jääks täiesti nende endi kontrolli alla.

Kirjeldatud meetme eesmärk ei ole panna riiki käituma „suure vennana“ kes teeb inimeste eest ise kõik otsused ära, sest enamik lapsevanemaid toimib üldjuhul igati mõistusepäraselt. Pigem on eesmärk garanteerida lastele eluliselt vajalikud teenused ja kaubad, ilma milleta nad hakkama ei saa ning mille peale rahaline toetus kuluma peaks.