OÜde maksustamine vajab seaduslikke piire

Vähesed maksuõiguslikud probleemküsimused on leidnud ajakirjanduses sellises mahus ja korduvalt tähelepanu, nagu seda on saanud OÜtamine. Teema emotsionaalsem käsitlus algas paar-kolm aastat tagasi, kui ametis olnud rahandusminister võttis asja kokku järgmiselt: „Moraalses mõttes on sel juhul tegemist pettusega, juriidilise sõnakasutuse saab anda aga vaid kohus.“ Olukorra erinevus varasemast seisneb hetkel selles, et maksuhalduri juriidiline sõnakasutus on kohtus võitnud, poliitikud vaikivad ja emotsiooni hoiab üleval Äripäev. Tänaseks on arvatavasti vähe alles neid, kellel selles teemas enda arvamust ei oleks.

Praktiline õiguslik selgus teemas on aga jäänud täpselt sama lootusrikkaks või lootusetuks, nagu see oli teema puhkemise alguses. Täpsemalt on probleem selles, et maksude mõttes riskantne ala ei jookse mitte mööda õiglast sirget joont, vaid sarviliste siksakkidega. Teiste sõnadega, maksuhalduri OÜtamise juhend ei ole teemat lõpetanud.  Jätkuvalt eksisteerib määratlemata ebaselge ala, mille puhul tuleb arvestada tõsiste maksuriskidega ja väärtushinnangute põrkumisega. Piiride tõmbamisel saab anda järgmised soovitused: ühemehe OÜs tegutsev inimene peaks kõikide enda tehingute puhul hoolikalt läbi mõtlema, kas tehing tehtaks täpselt samadel tingimustel ka siis, kui osapooled oleksid võõrad.  See reegel kehtib põhimõtteliselt iga kulu tegemisel ja ka tulu saamisel või sellest loobumisel. Just sellest alustabki maksuhaldur joone tõmbamist õige ja vale vahele.

Ja probleem polegi mitte selles, kas õiguslikult on ettevõtja millekski kohustatud (nt kindlas summas palga maksmiseks) või õigustatud. Probleem on selles, kas on olemas maksuhaldurile usutav majanduslikult põhjendus või mitte. Veel mõõdab maksuhaldur iga OÜtamise kandidaati iseseisva ettevõtja mõõdupuuga. Kui on olemas iseseisvus ehk tehinguid ei tehta vaid ja üksnes ühe äriühinguga, siis laheneb olukord maksumaksja kasuks. Hallis alas liikumine algab siis, kui üks äriühing kasutab teise ühingu töövahendeid ja ruume või kui palga asemel võetakse aktiivse osaniku poolt igal kuul dividende. Eeltoodu on siis juriidiline sõnakasutus. Selle puhul ei ole võimalik täpselt ette ennustada, kas ja kui palju võtab maksuhaldur või kohus arvesse konkreetse väikeettevõtja vajadusi ning võimalusi. Paindlikkus võib olla maksurisk.

Arvestades Äripäeva veergudel avaldatut on ettevõtjate lootused maksuhalduri sõbraliku lähenemise mõttes väga suured. Siiski tuleb aga arvestada, et maksuhalduri juhend ei anna garantiisid ega seo kohtuid. Kui seadusega piire maha ei tõmmata, siis hakkab juriidilise retoorika ja ettevõtjate huvide tasakaalu otsimine sõltuma konkreetse maksumaksja sõnaosavusest ning tema juriidilisest korrektsusest selle mõiste kõige laiemas tähenduses. Eesti maksuõigust tutvustav lause – lihtne ja ühetaoline ning väheste eranditega maksusüsteem – kohustab siiski enamaks.