Kustutame laevakaitsjate laenu

14 Eesti kodanikust laevakaitsja vintsutused Indias peaksid õiglusest lähtuvalt olema ammu lõppenud. Ometi aga see ei ole nii. Kohtusaaga muudkui venib. Jah, loomulikult on see Eesti riigi ja kogu ühiskonna õiglustunde küsimus, et need mehed pääseksid koju, sest nad ei saa vastutada oma endise tööandja AdvanForti või laevakapteni tegematajätmiste ja vigade eest. Seega tuleb meie kaaskodanikke Indias aidata nii palju, kui saab. Nii võiks kustutada neile Indias toimetulekuks antud laenu, sest see oleks lisaks materiaalsele ka konkreetne moraalne tugi, ning toetada nõuannetega kohapeal.

Praegu on äärmiselt oluline, et meie kodanikel oleksid Indias võimalikult head õiguslikud kaitsjad. Samuti tuleb seda juhtumit hoida laiema tähelepanu all, et see India võimude jaoks ei vajuks unustusse. Nii oleme ka Euroopa Parlamendis ette valmistanud resolutsiooni meie inimeste toetuseks Indias. Loodetavasti võtab Euroopa Parlament selle resolutsiooni täna ka vastu.

India juhtumit on proovitud võrrelda veel teiste palju tähelepanu saanud kaasustega, kuigi need kõik olemuslikult erinevad. Näiteks Eston Kohveri puhul võtsid Vene eriteenistused ta kinni Eesti territooriumilt ning hoidsid üle aasta ebaseaduslikus vangistuses, millega kaasnes kohtufarss. Kuna juba loo alguspunkt oli rahvusvahelise õiguse rikkumine, siis ka kõik järgnev Vene vanglates ja kohtus oli lihtsalt peamiselt Vene-siseseks tarbimiseks mõeldud farss.

India kaasuse puhul oli laev India territoriaalvetes, millele keegi ei vaidle vastu, ning laevalt leiti relvi. Seega India õigusruumile oli probleem, kuid see, mis on rohkem kui kahe aasta jooksul järgnenud, on selgelt ebaproportsionaalne reageering. Arvestades seda, et laeva kurssi ega laevakaitsjate töövahendite küsimusi ei otsusta laevakaitsjad, vaid kapten ja laeva omanikfirma. India kohtusüsteem on paraku aeglane ja keeruline ning eriti madalamas astmes ka kõikuva kvaliteediga. Seega tuleb praegu püüda teha kõik, et edasine ajakulu saaks kontrolli alla ning muu hulgas on siin oluline võimalikult kvaliteetne kaitse.

Sootuks midagi kolmandat oli aga Liibanoni pantvangikriis. Tundmatud kurjategijad röövisid meie kodanikud ning juhtumi positiivse lõpuni ei olnud lõplikku kindlust röövitute tervisliku seisundi ja järgmise päeva suhtes. Siis ei olnud olukorra kontrollija mõni teine riik, kellega on võimalik suhelda ja vajadusel ka rahvusvaheliselt survestada, vaid kuritegelik maailm.

Seega on kõik kolm juhtumit sisult erinevad, kuid samalaadsed selles, et meie inimestele ja nende lähedastele tehakse liiga. See on valus ja ebaõiglane, mistõttu peavad ka meie Indias kinni olevad kaasmaalased iga päev tundma Eesti ühiskonna tuge. See aitab nende vabanemisele kaasa.