Pisifirma jääb vaeslapseks

E-kaubanduse liidu 2016. aasta e-kauplejate uuringu põhjal on materiaalsete kaupade puhul kolm suurimat e-eksporti takistavat tegurit: suured saatmiskulud, kaupade tagasivõtu keerukus ja maksumus, probleemid logistikaahelaga

Kahjuks ei leevenda Euroopa Komisjoni ettepanekud ühtegi nimetatud probleemidest, mille tõttu näiteks Eesti e-kauplejad koduturult välja ei kipu minema.

Läbipaistvamalt arvele kirjutatud pakiveo hind ei muutu väiksemaks, kui e-kaupleja soovib 10 eurost šampoonipudelit Suurbritanniasse saata ja vedaja küsib selle eest 16 eurot. Kui peaks juhtuma, et tarbija soovib avamata pakendis šampoonipudeli tagastada, jääb kauplejale meeldejääv võimalus kompenseerida kättetoimetuskulu, mis ületab toote müügihinna 60%. Samal ajal Hiinast tuleb samasugune šampoon kohale postikuluta, käibemaksuta ja taganemisõigusest pole juttugi. See on põhjus, miks piiriülene e-kaubandus Euroopas kiratseb ning Aasia ja Vaikse ookeani piirkond üha populaarsust kogub.

E-kaubandus on suurepärane võimalus jõuda tarbijateni üle maailma, kui kauplejal selleks piisavalt ambitsiooni, nutikust ja raha on. Neid komponente ei saa määrustega külge pookida. Küll aga saab toetada ja suunata ettevõtjaid, kes piiri taha hüppeks valmis on. E-kaubandus ei pea olema 500 miljoni tarbija huve teeniv mahuäri ja masstootmine.

Mikro- ja väikeettevõtja võimekus võibki piirduda koduturuga, emakeelse e-poe, personaalse teeninduse ja kohaliku seadusandlusega. See ei takistanud kaupade jaemüügi kasvu posti või interneti teel, mis möödunud aastal oli Eestis lausa 40% aasta varasemaga võrreldes.

Francis Bacon on 17. sajandil öelnud: “Seadused olid nagu ämblikuvõrgud, millesse väiksemad kärbsed jäid kinni ja suuremad lendasid läbi.” Sama võib ees oodata mikro- ja väikeettevõtjatest e-kauplejaid üle Euroopa, kellel pole küllalt vahendeid, teadmisi ja oskusi, et areenil suurtega võrdselt rinda pista.