Kõik ei ole valmis sularahast loobuma

25. juuli 2016, 07:15
Pole kuigi kaval hakata Euroopa majandust killustama sellega, et ühes riigis on sularaha kasutusel, teises mitte, leiab Anders Torell.
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20160725/OPINION/160729931/AR/0/Anders-Torell.jpg

Kui Eestis kaoks sularaha kasutus, võib raha hakata riigist välja voolama ning on oht läbipaistmatuse suurenemisele, kirjutab Rimi Eesti Foodi tegevjuht Anders Torell.

Aastatuhandeid on inimesed vahetanud kaupa kauba vastu, saades midagi sellist, millest endal oli parasjagu vajaka, ja andes vastu seda, mida teine pool soovis. Raha pole alati olnud paberist või metallist, küll aga on olnud silmaga nähtav ja käega katsutav – näiteks teokarbid, sool, tulbisibulad või kakaooad.

Kaasaegne raha on väärtuste mõõt – mitu leiba on väärt mitu muna ja vastupidi. Paberraha on Euroopas kasutusel 17. sajandist, hiinlased jõudsid koguni viie sajandiga ette – nemad tunnevad paberraha alates 11. sajandist. Mõttekäik sularaha vähendamise vajalikkusest intrigeerib, kuid see nõuab palju aega.

Tänapäeva inimesele on rahavood virtuaalsed. Number internetipangas näitab, mida ja kui palju saab selle numbri eest lunastada. Ikka veel on palju neid, kellele virtuaalmaailm on võõras, samuti raha, mida ei saa katsuda. Eriti paistab see silma eakamate puhul, kes võtavad kogu oma pensioni alati automaadist või pangakontorist välja. Põhjamaade konservatiivne joon on teada-tuntud ka Eestis. Need inimesed on tegeliku rahaga arveldanud terve oma elu.

Loomulikult on meie seas ka skeptikuid, kes on põhimõtteliselt virtuaalse raha ja üleüldse panganduse vastased. Lisaks kasutavad sularaha lapsed. Kui praegu ja kohe sularaha kaoks, oleks segaduses ja pahaseid inimesi üsna palju. Võib-olla mõeldaks protestiks välja koguni sularahale mõni teine alternatiiv – miks mitte tulbisibulad.

Raha kuningas on klient

Kaupmees mõtleb lihtsalt – oluline on tulla vastu kliendi vajadustele ning arvestada ostja makseviiside eelistustega, sõltumata sellest, milline makseviis on kaupmehele endale soodsam või mugavam. Kaupmees ei hakka kliendile kunagi dikteerima, kuidas peab maksma. Suurtele jaekauplustele ei ole sularaha käitlemisega kaasnevad teenused kallid, nii nagu need on riigi jaoks.  Jaeketid eelistavad mugavuse tõttu kaardimakseid, kuid iga klient on oluline ning tema harjumustele tuleb vastu tulla.

Sularaha kasutus on vähenenud, kuid mitte nii palju, et see oleks vaid marginaalne osa klientide tehtud maksetest. Tulevik näitab, et makseviisid lähevad digitaalsemaks ning lähemate aastakümnete jooksul võib sularaha kasutav klient olla juba haruldane nähtus.

Põlvkond, kes on üles kasvanud pangakaartidega, ajas enam tagasi ei lähe ja massiliselt sularaha kasutama ei hakka. Pigem tahab ta astuda samme uute põnevate tehniliste lahenduste suunas. Nt mobiilimaksed, millega  IT-maailmas hoolega töötatakse, kuid täiuslikku lahendust ei ole siiski veel leitud.

Pangad võitlevad sularaha kasutamise vastu muidugi tõelise innuga. Nad on teinud Eestis oma klientide jaoks sularahaga seotud tehingud üsna ebamugavaks, tõstes stabiilselt sularaha käitlemise teenustasusid. Tarbijatele jääb mulje, et sularaha on tülikas igand. Aga see pole nii igal pool Euroopa Liidus. Näiteks Inglismaal ei tunta praeguseni eriti „raha sisse“ automaate, ka on seal sularaha arvele panemine ja välja võtmine pangakontoris enamasti tasuta.

Siiani on Inglismaal kasutusel süsteem, et pane oma raha ümbrikusse, kirjuta nimi peale ja viska ümbrik selleks ettenähtud kasti ning viie päeva pärast on raha sinu kontol. Kui tahame üle minna sularahavabale Euroopale, siis kindlasti on see mõte vastuvõetamatu paljudele suurriikidele, kus pangasektor ja inimesed on harjunud oma raha liigutama teistsuguste põhimõtete järgi.

Raha väljavool

Pole kuigi kaval hakata Euroopa majandust killustama sellega, et ühes riigis on sularaha kasutusel, teises mitte. Kindlasti on sularaha käibelt kaotamine aeglane protsess, mis nõuab põhjalikke analüüse. Pole ka kindel, kas see ei vii meid tagasi tulbisibulate ja teokarpide juurde. Oluline on ka see, et kõik inimesed ei talu, et pank nende järel kogu aeg luurab. See on psühholoogiline tõke, mis ei tähenda, et inimesed kindlasti midagi ebaseaduslikku teha tahavad.

Õige on see, et sularaha kaotamisega riik võidab – nii ettevõtete kui ka eraisikute rahalised tehingud muutuvad läbipaistvamaks ning varimajanduse osakaal väheneb. Ebaausaid tehinguid on keerulisem teha, kuna raha liikumine on jälgitav – vahele jäämise tõenäosus on suur ning äri muutub emotsionaalselt puhtamaks.

Samas, sularaha kadumisel võib juhtuda, et raha voolab Eestist hoopis välja. Teatud kulutused tehakse mõnes teises riigis, skeemidesse kaasatakse välismaiseid äriühinguid ning läbipaistvuse asemel tekib uutmoodi läbipaistmatus.

Kuna Eestis pole seni tehtud süvaanalüüse, mida sularaha kaotamine kaasa võiks tuua, siis julgen arvata, et keegi ei tea, mis hakkab juhtuma ning mida see toob kaasa majandusele. Risk, et sellel on etteennustamatuid negatiivseid tagajärgi, ei ole väike. Fakt on see, et finantskuriteod jäävad alati alles.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
24. July 2016, 22:06
Otsi:

Ava täpsem otsing