Ära osta saab ka sularahata

“Anonüümne sularaha on kahtlemata korruptsiooni võimendi,” arvas president Toomas Hendrik Ilves mõni päev tagasi toimunud Venemaa teemalisel foorumil. Äripäeva arvamustoimetaja Vilja Kiisler omakorda viskus Ilvese väite peale sularaha kaitsele – sularaha on kui viimne varjupaik, mille abil inimesed saavad aina avalikumas ühiskonnas digi-jälgi jätmata pahedele anduda, olgu selleks siis lõbumajas käik või ööklubis pummeldamine. 

Illustreeriv näide Ilvese väitele saabus vaid paar päeva hiljem sel laupäeval, kui Vene uudisteagentuur RIA Novosti teatas riikliku korruptsioonivastase võitluse agentuuri tegevjuhi Dmitri Zahhartšenko korterist reidi käigus leitud 8 miljardist rublast (110 miljonit eurot). Sularaha muidugi lihtsustab korruptsiooni, aga paraku osatakse meelehead anda ja vajalikus kohas rattaid õlitada ka muul viisil. Tüüpiline on ametikohtade ja soodsate äritehingute sokutamine tutvuste kaudu või sobiliku kingituse peale.

Kui Hiina President Xi Jinping paar aastat tagasi alustas massilist korruptsioonivastast kampaaniat, siis luksuskaupade, nagu kallis alkohol või tee, müük kukkus aastaga üle 10%. Hinnanguliselt vähemalt viiendik sellisest kaubast läks ametnikele kingitusteks. Üle 80% eliitbrändide rõivakauplustest on mõne aastaga suletud. Kallihinnaliste käekellade müük kukkus keldrisse, sest neid peetakse nüüd suisa korruptiivsuse märgiks. Ka paljud kunstipoed vaevlevad müügiraskustes, sest väidetavalt oli enne korruptsioonivastase kampaania algust tavaline, et kõrgemate ametnike soodsate otsuste tagamiseks rändas nende kontorisse või koju mõni eriti kallihinnaline Lääne kunstiteos, kusjuures väiksematele kohalikele bürokraatidele piisas mõnesajaeurosest taiesest.

Korruptsiooni aga ei pea muidugi ainult Hiinast otsima. Business Insideri hiljutises arenenud maade korruptsiooni analüüsis, milles nad kasutasid OECD ja Transparency Internationali andmeid, tulid kahtlase väärtusega edetabeli tippu Mehhiko ja Türgi järel kolmandaks Itaalia ja neljandaks Kreeka. Eesti jagab selles analüüsis 14. kohta Prantsusmaaga.

Kes arvab, et just sularaha annab vajaliku kaitsevarju riigi kõikjaleulatuva järelevalve eest, peaks pilgu viskama interneti tumedatele allhoovustele. Darkneti krüpteeritud kanalites liiguvad tohutud kogused narkootikume, varastatud faile, pornograafiat ja mida kõike veel. Jamie Bartletti 2014. aasta raamat „The Dark Net“ ei jäta kahtlust, et nii mässumeelsed, vabameelsed kui ka kurikaelad saavad uute tehnoloogiatega oma ostutehingud muuta nähtamatuks.

Kahjuks annab sularahale toetuv majandus võimalused ka maksudest hoidumiseks. Mõne aasta vanune Euroopa Komisjoni analüüs leidis, et deklareerimata töö on liikmesriikide keskmisena 7–8% sisemajanduse koguproduktist. Kui Taanis ja Hollandis on maksudest hoidumist vähe (2% SKPst), siis Kreekas ja Bulgaarias on deklareerimata töö laialt levinud (25–30% SKPst). Ümbrikupalgad on tavalised just turismis, restoranides, ehituses, põllumajanduses ja jaekaubanduses. Aga ka arstid, juristid, raamatupidajad, õpetajad, insenerid ja teised selliste teenuste pakkujad deklareerivad Kreekas ILO andmetel 2,5 korda vähem kui nende tegelikud sissetulekud.

Komisjoni ülalmainitud uuring pani Eesti ja Belgia ligi 8%ga SKPst nii-öelda keskmike hulka. Eestis on asjad tasapisi paranenud, muuhulgas ka tänu maksusüsteemi lihtsusele ja järjest laiemale elektrooniliste maksete levikule.

Brüsselis aga peab tarbija valmis olema sularaha lauale laduma nii arsti vastuvõtul, juuksuris kui väiksemates poodides. Aga et isegi Brüsseli lennujaama monopolina teenindav taksofirma kaardimaksete võimalust ei taga, on minu arvates liig mis liig. Nii nohisengi järjekordselt hilisõhtuselt lennult saabununa taksosse istudes tigedalt, kui märkan reisija silme ette suurelt kleebitud püsiteadet sularaha ainukehtivusest. Ei aita siin taksojuhi katsed sõbralikku loba ajada, olen ta kindlalt maksupetturite hulka liigitanud ja võtan sõidutasust ülejäänud raha sendipealt tagasi.