Sauna-Marinat oodates

Äripäeva ajakirjanik Vilja Kiisler valab haavale veel soola peale, kui kirjutab, et eestlaste seljaüdis koha leidnud “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus” on vaid Tammsaare ja tema suurromaani I osa valetõlgendus. Sest Tammsaare lasi hiljem poegadel vanale Andresele ütelda, et armastust ei tulnud. Tööga kohe kindlasti ei tulnud, ja ei tule ilma pealgi.

Kust siis armastus tulla saab, kui vaev ning seadusekuulekas rügamine seda kuidagi kätte ei too?

Olen alati mõelnud, et Tammsaare “Tõde ja õigus”, vähemalt I osa, on tänapäeva lugejatele tänamatult raske lugemisvara. Mingi osa alltekstist võib lootusetult kaduma minna, sest meil ei ole enam ettevalmistust. Juba 1944. aastast ei ole, kui piibliõpe koolitundidest kadus.

Tammsaare puudutab midagi üldinimlikku – meie, eestlased, muidugi arvame, et ainult meile omast ja ürgeestlastlikku –, kui pühendab Vargamäe loo maa, töövaeva ja armastuse vahekorrale. Kuid nagu paljud suured romaanid jutustavad omal kombel piiblit või lõike sellest ümber, siis samuti on “Tõe ja õiguse” esikosa hoopis vägagi sarnane Vana Testamendi peamise juhtlõngaga. Mõlemas raamatus teeb mees jumalaga lepingu ja lubab tollele seadust täita ja õiguse eest seista; jumal annab mehele vastutasuks maa, mida too siis ennast katkestades harib; mees naitub ja kasvatab lapsed jumalakartlikuks; mees näeb hullupööra vaeva, vajadusel peksab naist ja lapsi, kui seaduse järgi elamine on ohus, kuid armastust ei ole ega tule…

Tammsaare on halastamatu ja räägib meile juba sada aastat, et ainult tööle pühendumine ning armastuse mõõtmine karistuse suurusega teeb inimesed õnnetuks, ei midagi muud.

Paneme nüüd iganenud kristliku tõlgenduse korraks kõrvale ja vaeme Vargamäe lugu moodsal kombel. Mis on muutunud? Jürgen Ligi ja teised vänged peremehed rühmavad naba ja keele paigast – loomulikult ei jäta meid, könnegi, vajadusel rooskamata, et üheskoos õnne leiaksime – ja näe, vorstid laual ongi rasvasemad, plekktäkud tallis üha uhkemad, tared aiva avaramad. Kuid inimlapsed ei ole ikka rahul ja kaeblevad katkematult nagu vana Hiiob.

Kuid nüüd Tammsaare ajastusse tagasi. Kristliku arusaamise järgi on Vanas Testamendis hulk viiteid ja märke, mis valmistavad ette uue aja saabumist, kus leping jumalaga ei tähenda üksnes kümnest käsust kinnipidamist ja töörügamist, vaid hoopiski armastuse leidmist. Nõrkadele inimestele on ju alati meeldinud loota ja oodata. Sarnaselt talitab ka Tammsaare, kes laseb Pearut armu ja andestuse proovitükke tegema ja Indreku unenäos Jeesus Kristusena ringi kõndima.

Veelgi põnevam ettekuulutus on peidus Sauna-Maris. Just Mari kannatustele peab tõusma uus Vargamäe. Uus ja õnnelik Maarjamaa! Vaevalt, et Dostojevskist mõjutatud Tammsaare võõrasema Marile juhuslikult nime leidis. Mõlemad kirjanikud kõnelevad lugejatega ka nimede tähenduste kaudu. Kangete Soonurga peremeeste-perenaiste jaoks (alaealised jätame sellest arvestusest mõistetavatel põhjustel muidugi välja) on Mari – Vargamäe Neitsi Maarja – vägagi mugav tegelane. Endine saunanaine, kes loobub oma päritolust, rühmab nõrkematult ja jagab lõputult soojust ja armastust. Vastu ei pea suurt midagi andma, peremees Andres loomulikult kõige vähem. Kurjadest sõnadest ja malakahoopidest vahetevahel piisab.

Kuid Mari ei piina niivõrd tubli ja tööka Vana-Andrese löögid ja armutus või kadeda külarahva keelepeks, vaid südametunnistus. Kannatuse teeb peaaegu talumatuks teadmine, et suurde tallu perenaiseks saama kihutas teda muu hulgas kõige tavalisem inimlik saamahimu. Kuivõrd sotsiaalse hüppe tasuks on kõige lähedasematest ilmajäämine, siis seetõttu saavadki Maris kokku kannatus ja armastus, mida leebelt jagatakse kõigile soovijatele, eeskätt muidugi uutele lastele.

Meie jürgenligilikult räämleval Vargamäel on unistus isetult emalikust Sauna-Marist vägagi asjakohane. Keegi peab inimlapsi vahetevahelgi paitama ja armastama. Kui asjaolud tõesti nõuavad, siis võib Marist slaavipärane Marina saada. Vahet ju pole, kas headust ja armastust pakkuv võõrasema tuleb sotsiaalsel trepil madalamate saunike või venelaste hulgast. Emalik soojus on ju kõigil sama. Tammsaare lõi tegelaskuju, kes meie alateadlikes igatsustes edasi elab, kuid heade lugejatena võiksime mõista, et Sauna-Mari ei ole siit ilmast. Ta on kirjanduslik fiktsioon, ei enamat. Armastus lähedaste ja kaaskodanike vastu tuleb meil endast leida, mitte oodata seda kui taevast kingitust. Ja vängeid peremehi Marina ei muuda. Ei suuda ja ei peagi. Raamatuski on nii kirjas.