Rail Balticu suur oht, mida eiratakse

Probleemi majandusliku n-ö pommi moodustab riigi planeeritav pretsedenditu omafinantseering (vähemalt 260 miljonit eurot), millele lisanduvad trassi püsivad (igavesed) hooldus- ja remondikulud iga-aastaselt alates 30 miljonist eurost, millest seni selgusetu osa peaks kaetama raudtee kasutustasu arvel. Seejuures tunnistatakse, et kuna hooldustööd vajavad spetsiifilist tehnikat, siis tuleb vastavad teenused importida. Selliste kohustuste (tõenäoliselt riigilaenu kujul) võtmine seab kahtluse alla riigi jaoks hoopis vajalikumate sisemiste infrastruktuuri investeeringute (maanteed, energeetikaobjektid) ja ka isetasuvate (näiteks Saaremaa sild) tegemise.

Kas liiga hilja?

Seni ei ole Rail Balticu apologeedid vastanud lihtsale küsimusele: miks ei saaks ligi kümme korda väiksema investeeringuga kasutusele võtta muutuva teljevahega veermikku ja seeläbi üldse loobuda ponnistamast uue megaraudtee rajamise nimel? Siinkohal tuleks meenutada lihtsat majanduslikku põhitõde: kaubaveo jaoks ei ole määrav mitte vahemaa, vaid hoopis veoteenuse kogumaksumus. Seega, kas valitsus esitab üldsusele sellise äriplaani, mis õigustab seniseid lootusi Rail Balticule, või kui seda ei tule, siis tunnistatakse ausalt oma viga ja loobutakse tagasipöördumatust majanduslikust avantüürist enne kui hilja.