Kadrioru pastoraal

06. oktoober 2016, 09:30
Ahto Lobjakas
http://www.aripaev.ee/storyimage/EA/20161006/OPINION/161009865/AR/0/Ahto-Lobjakas.jpg

Kersti Kaljulaid alustas oma poliitilist karjääri väga halva otsusega, kuid süda paistab tal olevat õigel kohal, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Iga juhi kõige tähtsam omadus on midagi, mida inglise keeles kirjeldab sõna judgment – kombinatsioon adekvaatsest olukorrahinnangust ja võimest langetada õige otsus.

Kersti Kaljulaid alustas oma poliitilist karjääri väga halva otsusega. Ta lasi ennast presidendiametisse nimetada. Võttis ebademokraatliku protsessi tulemusel vastu koha, mida seaduse vaim käsib jagada demokraatlikult. Demokraatlikuks saavad nimetada seda, mis toimus riigikogu vanematekogus, harimata inimesed või professionaalsed puru silmaajajad. Meie endi nõukogude minevik peaks meile piinlikkusega meenutama, et ühe kandidaadiga valimised ei ole valimised. Presidendi valimine ei ole Eestis kunagi olnud lähemal 1938. aasta konsensust teesklevale suletusele kui täna.

Peame lootma, et Kaljulaidi ülejäänud otsused tulevad paremad. Toomas Hendrik Ilvese järel ei oleks see keeruline. Ilves on kõige kehvema judgment'iga president pärast Konstantin Pätsi, küll õnneks vaid käsitöönduslikul moel, kuna tema otsuste ajaloolised mastaabid on olnud teised. Kuid tema ajakirjanduspõlg ("tintla" on andnud halva maigu "sõnausele"), egotrippivad tviidid (Vladimir Putini õrritamisel vaevalt on sama vabandus, mis Paul Krugmani puhul), Soome võõrandamine, Ärma tegemine mantivõtvaks palgalisaks, parunlik personalipoliitika (millest allpool) on tuntav koorem meie riiklusel.

Süda õiges kohas

Kaljulaidi programm annab lootust. Ta on lubanud läbipaistvust, mida Eesti vajab nagu õhku. Lubanud võrdsust sugude ja rahvaste vahel, mida me ei vaja vähem. Lubanud kergendust neile, kes pole varakad. Ta süda näib olevat õiges kohas. Ta näib tajuvat avalikkuse ootuste kõrgust. Viimases pole midagi uut, vaadake õiguskantsleri, riigikontrolöri, võrdõigusvoliniku, ombudsmani staatust meie riigis. See räägib vajadusest. Vajadus võib olla tsaari-(või kuninga-)aegne anakronism. Aga ta on ühtlasi pimeala (blind spot) meie parlamentarismis. Presidendile seatakse ootus, mis meenutab ühendriikide säravat linna mäel. Ilves luges ootusest välja võimaluse enda ümber koondada vaese riigi väline sära.

Kaljulaidil seda vajadust ei ole, ta on ilmselt meie uusajaloo isiklikult rikkaim president, olles teeninud ümmarguselt 20 000 eurot kuus 14 aasta jooksul. Rahast pole seni räägitud, kuid see on võltshäbi, kui jutt käib maksumaksja raha teenijast. Veel võltsim on see inimeste puhul, kes Euroopasse on jõudnud Eesti poliitilise võimu suval, telefonikõne, mitte avaliku konkursi või concours'iga, nagu tuntakse prantsuse sõnaga ränkraskeid sisseastumiskatseid Euroopa Liidu institutsioonidesse. Kaljulaid, Henrik Hololei jt, kes on saanud institutsioonide kiirele rajale poliitilise privileegiga, ei tohi varjutada neid sadu ja tuhandeid kaasmaalasi, kes samast mäest rühivad üles omal jõul.

Siin ongi ootused Kaljulaidile kõige olulisemalt kõrgemad võrreldes Ilvesega. Ilves tegi oma otsese ja kaudse kontrolli all olevatest riigiametitest parunlikud läänid. Seal ei liigu keegi ilma tema dobro'ta. Ta on osa süsteemist, mille kohta kirjutas Eesti Vabariigi kodanik Erkki Koort aprillis Postimehes: "Suurte konkurssidega on Eestis sageli olnud niimoodi, et need, kes kandideerivad, ei võida, ja kes ei kandideeri, need võidavad." Koort nägi nii mh ette Kaljulaidi, kuid tema sõnastatud probleem on sügav ja süsteemne. Tihti pole konkurssigi, on suunatud pakkumised ja suunatud suunamised. Piisab, kui unustada välis- ja kaitseministeeriumi olulised positsioonid ja vaadata presidendi kantselei tulekuid ja minekuid.

Epitaaf: Toomas Kadriorust

Need poliitikakauged, kes kahtlevad, saavad ettekujutuse riigivõimu personalipoliitikast avaliku sektori hankepoliitika kaudu. Kui seda ei teosta just väga eluvõõrad inimesed, toimib see täpselt samal põhimõttel. Võim on teinud vahetusväärtuseks iga hüve, tutvuse, teene, lojaalsuse. Tasuta ei saa midagi. Avatus, konkurents, läbipaistvus, eetika ei too midagi sisse. Niisama saab ainult nišiasju, kuid, nagu IT-sektoril ja "vabakonnal", on neil võimu jaoks mainekujunduse väärtus. Nagu presidendil.

Kaljulaid, eeldades, et ta pole süsteemiga tuttav, saab esimese maitse suhu oma kantseleid komplekteerides. Oleks positiivselt üllatav, kui selle direktoriks ei saa tänane või kunagine IRLi liige. Või mõni korbiõde või EÜSi-vend. Piltlikult öeldes, kui kantseleid ei sisustaks suure kogemusega Urmas Reinsalu. Sisustab ta tagatoa, sisustab ta lõpuks ka selle, kes eesuksest väljub.

Hinnang Ilvesele? Ta läheb ajalukku müügimehena. Epitaafiks sobib "Toomas Kadriorust," millega lahkuv president armastas end tutvustada ajakirjanikele tehtud telefonikõnedes, kurtes temast ilmunud vähem kui ilusa pildi üle. Vähem kui telefoniõigust teostas ta telefoniedevust. Võimu söögiahelas oli Ilves dekoratiivne väärtus ning viimase jääkväärtust ilmestab mõlema poole selge soov kiirelt unustada see, mis kunagi oli.

Äripäev küsis hinnangut presidendivalimiste tulemusele ja protsessile rohkem kui 350 arvamusliidrilt, juhilt ja omanikult. Samuti palusime kommenteerida lahkuva presidendi tööd. Pikemaid kommentaare avaldame arvamuslugudena, lühemad vormime reedel ilmuvaks kokkuvõtlikuks looks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. October 2016, 09:35
Otsi:

Ava täpsem otsing