Siim Kallase tagasitulek

Siim Kallas (68) pani ennast eelmisel nädalal ilmselt tahtmatult ühele pulgale Edgar Savisaarega (66) – mõlemad on väljendanud teravat rahulolematust koduerakonnas toimuvaga. Tegemist on kahe vana kaardiväelasega, kelle poliitiline karjäär algas juba 30 aastat tagasi ühise ettepanekuga viia Eesti NSV isemajandamisele. Ühistegevuse tahe lõppes neil ruttu otsa ning juba 90ndatel said neist oponendid.  

Edasi kinnistas Savisaar ennast Tallinna linnapeana, igavese opositsiooniliidrina ja ning paljude arvates ka venemeelsuse ja korruptiivsuse kandjana. Siim Kallas seevastu tegi laitmatut karjääri Brüsselis. Mõlemad mehed rihtisid ka presidendi kohta, milles Savisaar kukkus läbi kohe alguses ja Kallas viimasel hetkel. 

Tänaseks on meil siis kaks teenekat vana meest, mõlemad ikka rahutud. Kuid sarnasus on näiline. Esimene neist on nagu viimane rott uppuval laeval, teine seevastu paistab võimaliku värske jõuna stagneerunud võimuladvikus. 

Edgar Savisaar on – selle asemel et võtta vastu Keskerakonna väärikas auesimehe koht – otsustanud jätkata võitlust võimu pärast viimase veretilgani. Kuid paistab, et viimane vaatus on juba lõpukorral ja kohe jõuame kurva epiloogini. 

Siim Kallase epiloog oli justkui valimiskogus ära. Avalikkus ja ka parteikaaslased eeldasid, et Kallas pühendub nüüd memuaaridele ja lapselaste kasvatamisele. Selle asemel tuli ta möödunud reedel välja avameelse intervjuuga, kus andis ühemõtteliselt hävitava hinnangu Reformierakonna praegustele juhtidele ning mängis mõttega luua uus liberaalne erakond. 

Kallase intervjuu lõi vastaspoole verest välja. Reformierakondlased reageerisid väga ebaõnnestunult, seostades Kallast venemeelsusega. Sellega pandi sundseisu ka Kallas, kes nõudis avalikult asjade selgeksrääkimist partei juhatuses. 

Nüüd ollakse huvitavas olukorras. Reformierakonna ladvikus on jäme ots meeste ja naiste käes, kes ilmselt ei soovi Kallase aktiivset naasmist partei juhtimisse. Kallas on neid ise nimetanud Eesti parimateks poliittehnoloogideks. Viimastel on nüüd valida, kas sundida Kallast teravate rünnakute abil parteist välja astuma või suunata ta ikkagi sujuvalt memuaaride ja lapselaste juurde. Kallas on selgelt mõista andnud, et kumbki võimalus talle ei sobi, spinni ja kuluaaritegevuse asemel võitleb ta otse ja avalikult. 

Kallas ei pruugigi niisama lihtsalt püssi põõsasse visata ning võib tõesti talitada Äripäeva juhtkirja soovituse järgi võtta Reformierakond endale tagasi. 

Taavi Rõivas ja tema lähedased kaasvõitlejad on kinnitanud, et peale Kallase ja mõne tema üksiku jüngri ei näe enam keegi erakonnas probleeme. Presidendivalimistega tekkinud vastuolud on lahendatud, sõjakirves maha maetud ja otsustatud ühiselt edasi minna. Pole põhjust kahelda, et partei juhatuses ja riigikogu fraktsioonis see enam-vähem nii ongi. Samas on Reformierakonnal 12 000 liiget – kui panna nad valiku ette, kus ühel pool Siim Kallas ning teisel pool Rõivas ja Nebokat, siis kellele nad panuse teeksid? 

Kallas võib arvestada laialdase toetusega Reformierakonna valijaskonna hulgas. Äripäev tegi enne presidendivalimisi paarisaja suurettevõtja ja kaaluka arvamusliidri seas küsitluse, mis näitas, et see seltskond on ülekaalukalt Kallase selja taga. Sama meelt olid ka möödunud reedel Äripäeva küsitletud ettevõtjatest arvamusliidrid Olari Taal ja Jüri Käo. Viimane ütles otsesõnu, et näeks Kallast hea meelega ka tulevase peaministrina, kuigi ei pea sellist asjade käiku tõenäoliseks. Taal omakorda märkis, et Kallasel on palju värskeid ideid, kuid kahtles, kas mehel ikka püssirohtu jagub. 

Kuigi Siim Kallas ise küll ütles "Aktuaalsele kaamerale", et uut erakonda ta siiski otseselt luua ei kavatse, ei pruugi seda võimalust välistada. Erinevalt Savisaarest oleks Kallasel ilmselt suhteliselt kerge leida uue erakonna rahastajad. Ei imestaks, kui uue erakonnaga liituks ka suur osa praeguseid partei liikmeid ning lõpuks toetaks teda ka lõviosa Reformierakonna valijaid. Siiski tundub kontrolli haaramine parteis lihtsam ja loogilisem.

Kas pole Kallas ehk liiga vana sellise poliitilise võitluse jaoks, kas ei taba teda ülevõtmise juures Savisaare saatus? Ei pruugi olla. Vanust on Kallasel sama palju kui Hillary Clintonil. Demokraatia pikk ajalugu soosib tihtipeale poliitikuid, kel vanust rohkem kui 70. Erinevalt Savisaarest on ka Kallase potentsiaalne valijaskond tugev ja elujõuline. Paradoksaalselt mõjub ta hetkepoliitikas hoopis värskemana kui Taavi Rõivas. 

Mis puutub aga n-ö vanadesse luukeredesse, siis on üks minu Facebooki-sõber selle kohta tabavalt kirjutanud: „Aeg oleks see eksperiment praeguse valitsusega läbikukkunuks tunnistada ja üritada poliitikasse kaasata taas reaalseid mehi. Kellel on reaalseid tegusid tehtud, kellel on oma arvamus (mitte poliitkorrektne möga) ja mõni luukeregi kuskil kapis.“ 

Kui Kallas peaks tõesti ohjad haarama, siis ei tea me ikkagi, kas midagi paremaks muutub. Kallas on küll mõista andnud, et soovib Reformierakonna tagasi tuua liberaalse poliitika juurde, kuid mida see konkreetselt tähendab? Siim Kallase tugev külg on olnud võime läbi suruda radikaalseid, paljudes vastuseisu tekitanud otsuseid, nagu 1992. aasta rahareform ja ettevõtte tulumaksu kaotamine. Praegu võiksid sellised ideed olla sotsiaalmaksu lagi ja jõuline riigireform. Igatahes on Kallase ootamatu sööst päevapoliitikasse loonud tugevate muutuste eeldused.