Kas president on kuningas või tipp-ametimees?

Ärma afääri puhul kõlavad presidendiga seoses kahte sorti argumendid. Esiteks argumendid presidendi tulemuslikust tegevusest ja heaks presidendiks olemisest. Inimesed, kes teda 170 000 euroga kiusavad, on väiklased ja ei hinda presidendi kümne aasta tulemuslikku tööd. Teiseks kõlavad argumendid, et teised taotluse saajad pidid toetuse täies mahus tagasi maksma. Miks või mille poolest üks kasusaaja parem on.

Sisuliselt taandub küsimus sellele, kas president on nagu kuningas või nagu kõrgprofessionaal, näiteks arst. Kui president on nagu kuningas, siis tema ongi riik, kus isiklike ja avalike rollide eristamine ei ole võimalik. Ta on kõrgemal teistest kodanikest ja tema puhul ei kehti samad reeglid. Kui ta on nagu arst, siis täidab ta oma funktsiooni riigis, aga kodanikuna kehtivad talle samad reeglid, mis kõigile teistele.

Kui vaadata avaliku elu tegelaste väljaütlemisi, on tekkinud veider olukord, kus formaalselt peaksime suhtuma presidenti kui arsti, aga emotsionaalsed väljaütlemised viitavad kuninglikule suhtumisele.

Kui president on nagu kuningas, siis on meil kohustus tema suhtes rakendada teistsuguseid reegleid. Kuninga puhul ei ole tähtsad tema oskused, vaid staatus. Nii nagu kuningas, on ka president üks ja ainus. Staatus või seisus on see, mis lubab tal eriliselt käituda ja talle erilist käitumist andestada. Meenutagem Lennart Merit ja tema tegusid. Kui ta seejuures täidab oma ülesandeid hästi ja vastutustundlikult, on ta valgustatud kuningas ja selle üle tuleb ainult rõõmustada.

Nende jaoks, kellele president isiklikult sümpatiseerib ja kes on tema tulised pooldajad, kaaluvad tema teened isamaa ees ja rahvusvaheline tegevus üles muud asjaolud. Ükski hind, ka Euroopa struktuurifondidest makstu, ei ole liiga kõrge.

Kui president on nagu arst, siis on presidendiks olemine tööalane roll. Presidendiks saab inimene, kel on vastaval alal tegutsemiseks vajalikud teadmised, oskused ja hoiakud. Oma töö tegemiseks eraldatakse vastavad vahendid. Arstile operatsiooniruum, skalpell ja kittel, presidendile sekretär, autojuht ja kantselei. Kui arstil ei ole sidet või presidendil residentsi, on see vahendite küsimus. Kui arst teeb oma tööd hästi, siis patsiendid armastavad teda, kui president teeb oma tööd hästi, on tema päralt rahva armastus. 

Kui president on nagu arst, siis tegevused, mis on seotud erahuvidega – isatalu ülesehitamine, erakliiniku rajamine, OÜ omamine peaksid olema lahus tööst. Kujutame ette, et tippkirurg või tema abikaasa loovad erakliiniku asutamiseks osaühingu. Osaühing küsib riiklikust krediidiasutusest tegevustoetust. Krediidiasutus ei vaata omanikke ja ei otsusta, et kuna üks OÜ asutaja on lugupeetud arst, siis teeme tingimused soodsamaks. Kui nii tehtaks, oleks huvide konflikt.

Kas arsti äriühingul õnnestuks laenumakset vähendada argumendiga, et ta on oma kliinikus paar aastat teinud väga tähtsat tööd ja ravinud nii Eesti kui ka välismaa kõrgeid riigitegelasi, aga lubatud äritegevus ei ole käivitunud? Tõenäoliselt mitte. Äriühingu tegevuse edukust ja inimese professionaalsust hinnatakse eri kategooriates.

Kui vaadata EASis tehtud otsuste tagamaid, siis tundub, et otsust ei tehtud eraisiku ja tema osaühingu, vaid isik-institutsiooni kohta, kelle puhul nagu ei saagi rakendada samu reegleid, mis teistele inimestele. Eraisikutele kuuluv äriühing sai riigipealiku kohtlemise.

EAS on riigi sihtasutus, mis peaks kohtlema kõiki toetusesaajaid võrdselt, ausalt ja läbipaistvalt. Kas OÜ Ermamaa kohta tehtud otsused lähtusid nendest printsiipidest? Rahajagamise reeglite eesmärk on vältida individuaalset otsustamissuva. Kui reegleid viiakse ellu ilma põhimõteteta, saame kas meelevaldsed otsused või pimeda bürokraatia.

Riigi eesmärk ei saa olla tegutseda tunnete ajel. Seetõttu ei tehta raha jagamist ainult kaalutledes, vaid kindlaid reegleid ja protseduure järgides. Kui teised reegleid mittetäitnud toetusesaajad ei oleks pidanud tagasimakseid tegema 100%, vaid ka nende puhul oleks kasutatud kaalutlemist, ei oleks Ermamaa juhtum olnud erand.

Iga juhtumi puhul on mitu võimalust olukorda lahendada. Võib teha miinimumi, täita reeglit ja öelda, et kõik on korras. Teine võimalus on teha enamat, kui reegel nõuab. Alati on võimalik teha paremaid valikuid. Keegi ei keela loobuda emapalgast, kui see ei ole pere hakkamasaamise seisukohast vajalik, või tagastada 500 eurot, mille parklast leidsid, või maksta tagasi toetus, mida ei kasutatud sihtotstarbeliselt.

Siin jõuame tagasi algusesse. President ei ole lihtsalt üks isik. Ta on institutsioon, kelle üks funktsioon on oma isikliku eeskujuga teha Eesti õiglasemaks, paremaks. Ta ei ole kuningas, kuid tema töö ja staatus seavad talle kõrgemad moraalistandardid. Ei ole ilmselt ühtegi teist ametit, kus eraelu nii jõuliselt mõjutaks institutsiooni kuvandit. Kuna presidendi puhul on keeruline eristada avalikku ja isiklikku, on isiklike otsuste mõju arusaamisele õigest, õiglasest ja normide täitmisest ebaproportsionaalselt suured. See, milliseks laseme presidendil moraalistandardeid kujundada, sõltub igaühest meist – EASist, kui ta teeb presidendi äriühingu kohta otsuseid, endisest töökaaslasest, kui ta avalikkuses selgitab olukorda, meediast, kui ta analüüsib ja annab hinnanguid. Kui see nii ei oleks, oleks president kuningas.