Soomes hõõgub tuli tuha all

Peaminister Juha Sipilä saavutas ühe endale seatud eesmärgi septembri alguses, kui valitsuse algatusel tehtud konkurentsivõimeleping kirjutati alla. Protsess oli keeruline ja raske oli saavutada Sipilä nõudmine, et 90 protsenti organiseeritud tööjõust osaleb turul.

Valitsuse määratud piiri ületamine nõudis pikki nõupidamisi. Valitsus pidi leppima sellega, et tema käekäik sõltus tööandjatest ja ametiühingutest. Leping oli aga hädavajalik nii Sipiläle kui ka Keskerakonnast, Koonderakonnast ja Põlissoomlastest moodustatud valitsuskoalitsiooni usutavusele.

Leping on andnud teatud töörahu valitsusele. See näitas, et koalitsioon suutab saavutada tulemusi, olgugi et protsess oli pikk ja kurnav. Vaevalt et tulevikus vastavaid lepinguid tehakse, sest tööandjad on otsustanud pidada läbirääkimisi erialade kaupa.

Saavutatud töörahu on mitmes mõttes suhteline. Näiteks on oluline teada, et auto- ja transpordiala töötajate liit AKT ei löönud kaasa. Liit võib panna Soome ekspordi seisma ja seda on ka korduvalt tehtud.

Seoses konkurentsivõimelepinguga on räägitud nn Soome mudelist, milles palkade tõus lähtuks ekspordialadest, nagu Rootsis. Mis mudel tegelikkuses tähendab, pole veel sugugi selge. Lisaks peavad ametiühingud ja tööandjad läbirääkimisi töötingimustest, kuid õhkkond on olnud jahe.

Valitsusprogrammi järgi peaks Soome tekkima aastatel 2015–2019 üle 100 000 uue töökoha. Eesmärki on raske saavutada, olgugi et Soome majanduse näitajad on üle pika aja positiivsed – majanduses on näha mõõdukat kasvu. Soome SKT kasvab aastatel 2016–2018 keskeltläbi natuke üle 1% võrra aastas. Negatiivne areng on jäämas selja taha.

Probleem on selles, et kasv toetub peamiselt kodumaisele tarbimisele ja ehitusprojektidele suurtes linnades. Eriti Helsingi on muutunud suureks ehitusmaaks. Raskused ekspordialadel jätkuvad, kuigi ka seal leidub vahel positiivseid näitajaid. Näiteks suurtes raskustes vaevelnud laevaehitustehased on saanud tellimusi.

Töökohtade arvu piirab ka nii riigi kui ka omavalitsuste majanduslikust seisust lähtuv poliitika. Veel kümmekond aastat tagasi arvati, et aastatel 1945–1953 sündinute suure hulga pensionile jäämise tõttu ei jätku töötajaid.

Teatud mõttes on järeldus osutunud õigeks. Praegu omavalitsused kasutavad aga oma kulude kokkuhoidmiseks võimalust jätta töökoht täitmata. Räägitakse nn loomulikust lahkumisest, millest on kujunenud ühesugune norm riigi ja omavalitsuste töökohtade puhul. Kui inimene jääb pensionile, ei võeta tema asemele tavaliselt kedagi.Järgmine suur väljakutse Sipilä valitsusel on sotsiaal- ja tervishoiureformi viimistlus ja elluviimine.

Peaminister plaanib esitada valitsuse ettepaneku veel tänavu.Kui plaanid tõenäoliselt teostuvad, pakuvad teenuseid 2019. aasta algusest maakonnad, kellel on õigus ja võim korraldada sotsiaal- ja tervishoid piirkondlikult. Omavalitsused kaotavad õiguse otsustada sotsiaal- ja tervisehoiu küsimustes. Lisaks avatakse sektor konkursile.

Lähtumist maakondadest on ka kritiseeritud. Kriitikud arvavad, et Soome väikeettevõtetel ei ole võimalusi konkureerida rahvusvaheliste firmadega, sest nõutav mastaap kasvab nii suureks. Helsingi oleks tahtnud koos Espoo ja Vantaaga korraldada sotsiaal- ja tervishoiu oma tervikuna, aga valitsus lükkas ettepaneku tagasi.

Maakonnad on väga erineva suurusega. Uusimaa moodustab ühe maakonna, mille elanike arv on üle 1,6 miljoni. Kahes kõige väikesemas maakonnas – Kainuus ja Kesk-Põhjamaal – elab umbes 78 000 inimest. Lisaks erineb demograafia eri maakondades väga palju. Vanureid on suhteliselt kõige rohkem Ida- ja Põhja-Soomes, lapsi jälle Lõuna-Soomes. 

Protsessi mõjutavad teatul määral ka kohalikud valimised, mis korraldatakse aprillis 2017. Uued valdade ja linnade volikogud valivad maakonnavolikogude liikmed, kes otsustavad sotsiaal- ja tervishoiu korraldamise maakondades.

Aprillis toimuvatel valimistel mõõdetakse poliitiliselt ka valitsuse usaldust. Oma poolehoiust 50% kaotanud põlissoomlaste hulgas on näha närvilisust, mis puudutab ka teisi koalitsioonipartnereid. Rahvasaadikud Hannakaisa Heikkinen (Keskerakond), Sari Sarkomaa (Koonderakond) ja Arja Juvonen (Põlissoomlased) on avaldanud poolehoidu õdede protestile. Kõik kolm on tervishoiu asjatundjad ja parlamendi sotsiaalkomisjoni liikmed.

Kolme parlamendi sotsiaalkomisjoni liikme arvamus püüab ühest küljes maandada valitsuskoalitsiooni kuuluvate parteide vahelisi ja siseseid lahkhelisid. Koalitsioon esindab kolme erilist lähtekohta: Keskerakond on olnud heaoluühiskonna ehitaja; Koonderakond on kiitnud projekti heaks, aga rääkinud ka erasektori huvidest; põlissoomlased lähenevad asjale rohkem populismi kaudu. Teisalt rõhutab see, et iga Soome partei toetajatest suur osa on seotud avaliku sektoriga – poole miljoni soomlase palga maksab vald või riik.

Opositsioon on lähtunud oma sotsiaalreformi kriitikas eelkõige Põhjamaade heaoluühiskonna kaitsmisest. Pisut ebamäärane väljend sobib opositsioonile hästi, aga üldjoontes on küsimus ka ideoloogias. Vasakpoolsed parteid tahavad, et avalik sektor peaks vastutama peamiselt sotsiaal- ja tervishoiu eest ka tulevikus.

Autor: Jouko Kokkonen