Taavi Rõivasel oli õigus

Tõepoolest on põhjust imestada, kuna see, mida talle opositsioon ja endised koalitsioonipartnerid ette heitsid, pole üldse põhimõttelised küsimused. Kõige naljakam on süüdistus "nõrgast" juhist. Kas keegi oleks tahtnud siis "kõva kätt", mis teistele mingit mänguruumi ei jäta? Ja mille poolest see siis nii halb oli, et ei suudetud otsustada kahe presidendikandidaadi vahel? See peaks ju hea olema, kui on mitu väärikat kandidaati ühele olulisele kohale.

Peenhäälestus tähendab ilmselt seda, et suurte põhimõtteliste küsimuste aeg on ümber. Kõik taandub sellele, kes kellele meeldib ja hakkab koos käima. Eestile on iseloomulik, et ideoloogia tuleb meelde vaid kriitilistes olukordades – valitsuskriis, valimised jms. Selles, et sotsiaaldemokraadid valitsuskoalitsioonis olid, polnud midagi hirmsat ja see ei näidanud valitsuse vasakule kaldu olemist. Nüüd ilma Reformita, kuid isegi koos isamaalise valvekoeraga, on see kohe vasakpoolsus, mis seab Eesti tuleviku surmaohtu.

Kuid ideoloogia argumendid elustusid ka vastaspoolelt. Isamaaline maskott Mart Laar hakkas kohe rääkima sellest, kui hirmus on astmeline tulumaks, millega aatelised inimesed ei saa mingil tingimusel nõus olla. Kui vaatame ringi, siis meie naabritest on lame (flat) maksusüsteem näiteks Venemaal. Kuid millegipärast ei nähta selles Eestile mingit ohtu, kuigi teame, et lame maksusüsteem on kerge regressiivseks – väga rikkad ei maksa üldse makse – üle minema, nagu see Venemaal tegelikult ongi. Raske on aru saada, miks on isamaa ohus, kui on kavatsus muuta maksusüsteemi natukenegi sarnasemaks sellele, nagu ta on näiteks Soomes – üks Põhjamaadest, mille sarnaseks me tahame saada –, kes teatavasti juhib kõiki vabaduse ja demokraatia edetabeleid maailmas.

Poliitiline debatt ei käi enam ammu vasak-parempoolsuse teljel. Nagu iga politoloogiat õppinu (või Arend Lijpharti lugenu) teab, on olemas kaks peamist demokraatia vormi – enamuslik (majoritaarne) ja konsensuslik demokraatia. Praeguse poliitilise kriisi peamine probleem on selles, et kuigi meie poliitiline süsteem on üldiselt kujundatud konsensusliku demokraatia mudeli jaoks, rakendatakse praktikas enamlikke meetodeid. Hea näide on kokku lugeda, kui palju opositsiooni ettepanekuid eelarve menetlemisel on arvesse võetud. Kui enamus arvab, et neil on rahva mandaat oma programmi kompromissitult ellu viia, siis selles ongi probleem. Asi pole üldse Taavi Rõivase "pehmuses". Kõik on surmani tüdinenud, eriti kohalikes omavalitsustes, sellest, kuidas Reformierakond püüab kõigile teistele jäigalt oma tahet, mis sageli on pikast seismisest ammu hapuks läinud, peale suruda.

Ma ei oleks üleliia optimistlik, et uus koalitsioon "teeme Reformile ära" hakkab väga teistmoodi käituma, kuigi see oleks suur võimalus muuta Eesti elu paremaks.

Autor: Jüri Allik