Trump – pööre terve mõistuse poole

Lõppeva aasta olulisemad sündmused olid kahtlemata rändekriis ja vapustused, mis see endaga eelkõige Euroopas kaasa tõi. Sisuliselt hävitas Euroopa Komisjoni ja vana Euroopa juhtriikide liidrite ebaadekvaatne reaktsioon ning katsed rändekriisi võimu Brüsselisse koondamiseks ära kasutada Euroopa Liidu. Sisuliselt tekkisid Euroopasse uuesti sisepiirid ja Schengeni süsteemi usaldusväärsus sai ilmselt taastumatu hoobi. Rändekriisi mõju Brexitile pole võimalik üle hinnata. Aasta lõpul astuti aga järgmine suur samm Euroopa Liidu lagunemise teel Itaalias, kus referendumil lükati tagasi valitsuse ettepanekud põhiseaduse reformiks.

Eeloleval aastal pingestub uuesti immigratsiooniteema, kuna Euroopa Komisjon asub liikmesriike peagi survestama uute pagulaskvootide ning sellega seotud finantskoormistega ja see annab Euroopa Liidule järjekordse hoobi. Ilmselt lahkub veel mõni riik ja surve alla satub ühisvaluuta euro. Euroopas jätkavad tõusu rahvuslikud jõud, keda pahatahtlik peavoolu meedia nimetab küll populistideks ja paremäärmuslasteks, kuid kes pakuvad ometi alternatiivi igasuguse värskuse ja usaldusväärsuse kaotanud kartellipoliitikutele. Kas Marine Le Pen Prantsusmaal presidendivalimised võidab, ei oska kindla peale öelda, igatahes kaotab Angela Merkel Saksamaal oma koha ja see on veel üks ränk (psühholoogiline) löök eurole ja Euroopa Liidule.

Meie Eestis peaksime kõige selle taustal emotsioonid ja hädaldamised kõrvale heitma ja küsima endalt juba praegu, kuidas edasi, sest paratamatuid protsesse me peatada ja suunata ei suuda. 

Teine oluline sündmus oli kahtlemata Donald Trumpi valimine USA presidendiks. Vaatamata kogu vasakliberaalse meedia ja senise poliitilise eliidi marulisele vastutöötamisele demonstreeris Trumpi edu selgelt arenenud maailma pööret konservatiivsuse, rahvusluse ja terve mõistuse poole. Trumpi võit tähistab nokauteerivat vastulööki poliitkorrektsusele, globalismile, vasakliberalismile ja hargmaiste korporatsioonide kõikjale ulatuvale diktaadile. USA välispoliitikas tähendab see valikulise interventsionismi ja sama valikulise isolatsionismi algust, aga samuti ka välispoliitikasse tungivat merkanitilismi, mida teostavad uue administratsiooni mänedžer-poliitikud. Ühtlasi tähendab see eriteenistuste võimu vähendamist ja vasakliberaalse ideoloogilise fanatismi kahanemist või koguni kadu Ameerika välispoliitikas.

Trump muudab USA suhtumist NATOsse. Juba järgmisel aastal näeme tõenäoliselt, kuidas Ameerika hakkab sellest organisatsioonist tasapisi välja imbuma ning jätab järele võitlusvõimetute Euroopa riikidega täidetud tühja kesta, samal ajal kui USA julgeolekupoliitiline kese nihkub Vaikse ookeani basseini ja valdavaks saab võistlus USA ja Hiina vahel. NATO Varssavi tippkohtumise otsused on viimased, mida USA nõustub kohustuste vormis Ida-Euroopas täitma. Venemaaga suhted reguleeritakse ja selle üheks eelduseks on järkjärguline suuremate väeüksuste, raskerelvastuse ja raketisüsteemide Balti riikidesse paigutamisest loobumine. Suhete taastamine Venemaaga on Washingtonile vajalik vabamate käte kindlustamiseks vastasseisus Hiinaga. Kokkulepe Venemaaga tähendabki Balti riikide osas sisuliselt praeguse status quo säilitamist. See sobib ka Venemaale, kes asub oma pikaajalisi plaane siin realiseerima teiste – majanduslike, diplomaatiliste ja demograafiliste  vahenditega. Jälle: me võime öelda, et need suundumused on meile vastumeelsed, aga me ei saa neid väärata. Järelikult tuleb nendega kohaneda ja otsida alternatiive.

Kui küsida, kes oli eelmise aasta tähelepanuväärseim inimene, siis maailma mastaabis oligi selleks kahtlemata Donald Trump. On äärmiselt kahetsusväärne, et meie meedia ja poliitikud seda meest, kellest nii meie kui kogu maailm järgnevatel aastatel oluliselt sõltuma hakkab, nii madalalt halvustasid ja laimasid. Trump meie käest midagi manguma ei tule, küll võib aga juhtuda, et kõik need, kes Trumpi sõimasid ja mustasid, peavad tema juurde küürutama minema.Kahetsusväärselt näitab see nii meie ajakirjanduse kui meie poliitilise "eliidi" ebaküpsust, ideoloogilist pimedust ja selgrootust.

Eestis oli minu silmis aasta inimene Edgar Savisaar, sest nii nagu Trumpi tõus avab uued horisondid maailmas, avas Savisaare langus uued horisondid Eestis. Ise küsimus on, kas Savisaare mantlipärijad neile sülle langenud pärandusega lisaväärtust tootvalt ümber käia oskavad. Esimesed kogemused ei ole selles vallas just entusiasmi sisendavad.

Algaval aastal on kindlasti kriitilise tähtsusega, et me ei laseks Euroopa Komisjonil endale immigratsiooniküsimuses külma teha. Teiseks on tarvis tegeleda majandusega. Uue valitsuse maksumuudatused on enamuses kõike muud kui mõistlikud. Need on selgelt sotside nägu ja nagu Margared Thatcher on öelnud, sotsialism lõpeb kohe, kui lõpeb võõras raha. Selgelt vasakpoolne maksu- ja majanduspoliitika, mille kontuurid praegu joonistuvad, tähendabki seda, et rahvalt kokku korjatud rahaga püütakse inimestele populistlikult valimiste eel mõningaid kingitusi teha, majandus tervikuna jätkab aga laperdamist, sest lisaväärtust ei teki piisavalt, innovatsiooni ei ole ja riigi konkurentsivõime jätkab kahanemist. Kindlasti tuleb silma peal hoida ka valitsuse sammudel hariduse, keele- ja kodakondsuspoliitika vallas. Siingi on murettekitavaid märke juba piisavalt.