Pillame Eesti ettevõtted ilma peale laiali

Majandusedus loeb tänapäeval tuntus, kohalolek, usaldusväärsus – kõik see, mille tarbija saab läbi isikliku kogemuse. Tarbija peab olema eestlast näinud ja peab teadma, mis riik see on. Selleks peab ennast avama ja ise kohale minema. Sellisel kaugel ja võõral rahval, keda enamik näinud ega kuulnud pole, on tänapäeva ületootmise maailmas raske ennast ja oma tooteid-teenuseid edukalt müüa.

Eesti on atraktiivne peamiselt ainult statistikas, mitte tegelikus elus, sest muidu oleks siia suur tung. Ida-Virumaad nimetati juba kümme aastat tagasi tuleviku tiigriks, kus on kõik vajalik olemas, muuhulgas hea keskkond, odav ja kvalifitseeritud tööjõud. Sinna pidid kõik välis- ja kohalikud investorid oma ettevõtted viima, aga lubatud edu pole tulnud. Fakt on see, et Ida-Virumaa jookseb praegu inimestest kõige enam tühjaks.

Rootsi ja Soome on meie poliitikute ja majandusteadlaste sõnul varsti suure pauguga lõhki minevad majandused, sealse riigivõla ja üle jõu kasvava sotsiaalkulutuste ja immigrantide tõttu. Tegelikkuses Soome ja Rootsi haare maailmas kasvab ja nende kuvand muutub aina positiivsemaks. Neid teavad isegi maailma kuklapoolel asuvate riikide inimesed, kes Eestist pole aga kunagi kuulnud. Skandinaavia (kalleid) kaupu ja teenuseid ostavad isegi vaesemad riigid, sest nad teavad, et tegemist on usaldusväärsete riikidega.

Eesti võib pakkuda sama kvaliteetset või parematki kaupa odavamalt, aga see ei loe, sest Eestit ei tunta. Soome, Rootsi, Saksa jt omanikega ettevõtteid võib leida üle maailma igal pool, mis aitab kaasa nende riikide positiivsele kuvandile.

Eesti otsib Hiinast vaevaliselt koostööpartnereid, samal ajal tahavad kümned tuhanded hiinlased vabatahtlikult külastada talvepuhkuse ajal Soomet ja Lapimaad, kus ei jõuta kõiki vastu võtta ning peab lausa keelduma. Samas Eesti turismikeskused pingutavad naba paigast ära, et leida välisturiste, kes tahaks Eestit külastada või siin pikemalt viibida. 

Seega on olemas üks lahendus, mis võiks Eesti tuntust maailmas suurendada ja ka Eesti äride haaret laiendada ning sellega koos majandust turgutada. Eesti firmad ei peaks otsima ainult välisturge oma toodetele või tahtma tuua Eestisse tööjõudu kolmandatest riikidest (kelle töötajad liiguvad varsti edasi Soome või Euroopa suunas), vaid reaalsuses viima rohkem oma ettevõtteid välisriikidesse kohapeale. Eriti just neis sektorites, kus vajatakse välismaiseid spetsialiste, kes ei taha Eestisse tulla kas vähese palga, kehva kliima või siinse immigratsioonivastasuse tõttu.

Kui Eesti majanduspoliitika seda samuti soosiks ja riik teeks ettevõtjatega koostööd, saaks meie ettevõtteid käivitada ja tegevuses hoida väljaspool Eesti piire, täpselt samamoodi nagu on Soome, Rootsi jt firmad ennast kogu Ida-Euroopasse ja paljudesse kolmandatesse riikidesse sisse seadnud.

Mitmed välismaale läinud hea haridusega eestlased, kes ei taha Eestis elada, on aastaid teinud võõrsil tööd, mis jääb nende tegelikele teadmistele-võimetele alla. Kui nad saavadki lõpuks parema töökoha, siis selgub üsna tihti, et see on seotud Eestiga, mitte välismaiste tippfirmadega. Näiteks saavad nad ministeeriumi või EASi vm kaudu kohalikuks kontaktisikuks. Üks lugupeetud inimene, kes töötab aastaid Aasias, avaldas, et teenib olulise osa rahast hoopis Eesti gruppide vastuvõtmisega. See näitab, et Eesti ettevõtetesse, mille võiks välismaale viia, oleks leida kohapeal lisaks kohalikele, ka haritud eestimaist tööjõudu.

Lõuna-Euroopas, Aasias jm reisides näeb palju hotelle ja turismikeskusi, mille omanikud on nt mõnest Euroopa riigist ja kus samast riigist tulevad turistid saavad lausa emakeelset teenindust. Eestlastest hotellide omanikke leiab maailmas mõne üksiku ja siis pole see turismiettevõte suur ega kuulus, vaid paari-kolme töötajaga väike võõrastemaja.

Eesti ärimeeste ja turismispetsialistide teadmiste, võimete ja töökuse juures võiks maailma tuntud puhkusekohtades olla Eesti äri- või turismikeskused, kus on hotellid, turismiatraktsioonid jms. Iga külastaja saab ettekujutuse Eesti külalislahkusest, korrektsest teenindusest, söögist-joogist jms. Üle maailma leiab igal pool selliseid rahvusriikide pubisid, kus seinal omaniku koduriigi kaardid-fotod ja menüüs ka mõni vastava riigi roog, kindlasti aga joogid. Tõelist Eesti söögikohta ei ole isegi siinsamas Euroopa linnades, rääkimata kaugematest paikadest.

Eesti kui e-riik võiks viia start-up-ettevõtteid või lausa suuremaid ettevõtteid välisriikidesse – Aasiasse, Aafrikasse, Lõuna-Euroopasse, Lõuna-Ameerikasse. 

Kui Eesti omanikele kuuluvaid ettevõtteid mujal asutada või laiendada, seda riigi toel ja ettevõtjaid tunnustades, koguks Eesti endale maailmas positiivset kuulsust, mis omakorda avaks kordades rohkem uksi Eesti toodete ekspordile igas maailma nurgas.

Mida oleks vaja selleks? Kindlasti riigi tuge, sellise ettevõtmise riikliku tasemel soosimist, ehk ka spetsiaalseid toetusi või maksusoodustusi neile ettevõtetele, samas tuleks seada kindlad tingimused, mis peavad täidetud olema ja mis oleks Eesti riigi huvides.