Rahalugemisõpetus koolidesse

Eesti gümnaasiumi ülesandeks on valmistada õpilane ette iseseisvaks eluks. Riiklikust õppekavast leiame küll 16 kohustuslikku õppeainet, mis keskenduvad mitmete valdkondade süvendatud õpetamisele, kuid puudub aine, mis õpetaks noortele, kuidas rahaga oskuslikult ringi käia.

Eesti rahva seas pole raha säästmine ja investeerimine eriti populaarne, kuigi oleks kasulik ning mõjutaks oluliselt inimese elukvaliteeti. Esiteks sellepärast, et on võimalik saavutada finantsvabadus. Teiseks võib ette tulla ootamatuid sündmusi, nagu töökaotus või pöördumatu terviserike, mille tulemusena regulaarne sissetulek võib järsult kaduda. Kui sellisel juhul on elatud palgapäevast palgapäevani, siis on olukord keeruline, kuna hädavajalikud kulutused nagu näiteks toit, kommunaalid ning üür jäävad arvestatavas osas siiski alles, kuid raha nende tasumiseks puudub. Varem kogutud säästud annaksid aga rohkem aega, et probleemidele lahendusi leida. 2012. aastal Eestis läbiviidud küsitluses puudusid säästud 45 protsendil vastanutest, mis näitab, et ligi pool Eesti elanikkonnast ei ole ootamatuteks olukordadeks valmis.

Raha säästes on võimalik ka raha kaotada, peamiselt inflatsiooni tõttu. Et mitte lasta rahal ajas väärtust kaotada, oleks otstarbekas säästud riski hallates järk-järgult investeerida. Pidevat rahavoogu tootvad investeeringud annavad enamasti inflatsioonist kõrgemat tootlust ning tekib passiivne tulu, mis muudab inimese töötasust ja pensionist vähem sõltuvamaks.

Rahaliste otsuste tegemine hakkab pihta juba varases nooruses, mil vanemad hakkavad lastele taskuraha jagama. Tihti kulutavad lapsed suurema osa saadud rahast emotsioonide ajel ja ega neil ole ka vajadust pikemalt mõelda, kuna raha tuleb kergelt kätte. See vanemate nii-öelda näiline heategu osutub pikemas perspektiivis karuteeneks, kuna lastel on vaja õppida raha käsitlema enne iseseisvat elu.

Üldjuhul ei ole vanematel aega või teadmisi lastele rahast rääkida ning arvatakse, et vajalikud teadmised elus hakkama saamiseks omandatakse koolist või ei peeta finantskirjaoskuse omandamist eriti oluliseks. Samuti ei suuda suur osa vanematest lastele rahalisi teadmisi pakkuda ja seetõttu peaks seda õpet pakkuma hoopis gümnaasiumides ja kutsekoolides, kuna suur osa õpilastest hakkab peale antud haridustaseme lõpetamist elama vanematest eemal.

Raha käsitlemise õppeaine peaks sisaldama kindlasti eelarve koostamist ja planeerimist, kus õpilane koostab enda pere eelarve ning oskab välja tuua riske, mis takistavad selle oodatud täitumist. Tutvustada tasuks ka ülikoolis õpetavate erialade keskmist palka ning nõudlust tööturul, et nendega esimene kokkupuude ei toimuks alles peale ülikooli lõpetamist. Samuti tuleks õpetada, mis otstarbel on mõistlik laenu võtta ning millised laenud tasuks üldse puutumata jätta.

Õpilased peaksid teada saama, millised on erinevate varaklasside ajaloolised tootlused, et mõista, kui tihedalt on investeerides seotud risk ja tootlus. Samal ajal peaks õpilasi teadvustama petuskeemidest, mis ulmeliste tootluste lubaduste tõttu on tänapäeva gümnaasiumides laialt levinud. Kui on soov süvendatult ja kauem õppida, oleks mõistlik lisaks teha virtuaalkonto, kuid siiski oma rahaga saadud õppetunnid jäävad paremini meelde.

Internetis on piisavalt eestikeelseid blogisid, raadiosaateid ning foorumeid igale maitsele, mille kaudu õpilased saaksid oma finantskirjaoskust arendada. Samuti on viimasel ajal kirjutatud rahateemalisi raamatuid, mille üle oleks õpilastel ning õpetajal tunnis kasulik arutleda.

Kui rahaõpetus oleks riiklikus õppekavas kohustusliku ainena, siis peaks iga gümnaasium leidma ka vastava pädevusega õpetaja. Siin tuleksid appi ülikoolide majandusõppejõud, kes teeksid tulevastele rahaõpetuse õpetajatele iga kursuse jaoks koolituse. Rahaõpetuse kohustuslikke kursuseid võiks kokku olla 3. Mahtu võib võrrelda näiteks muusikaajaloo ning kunstiajalooga, mida õpetatakse gümnaasiumis vastavalt 3 ja 2 kursust ning üks kursus koosneb 35 õppetunnist.

Esimesel rahaõpetuse kursusel räägitakse säästmisest, eelarve koostamisest, laenude võtmisest ning erinevate erialade tööturust. Teisel kursusel räägitakse investeerimisvõimaluste eripärast ning kuidas tasuks investeerimisega üleüldse alustada. Kolmandal ehk viimasel kursusel õpetatakse, kuidas kahel esimesel kursusel omandatut ühendada, sealjuures tutvustatakse infoallikaid, kust on võimalik ennast juba iseseisvalt harima hakata.

Nagu näha, läheb finantskirjaoskust vaja kõigil, mõnel suurel, teisel veelgi suuremal määral, kuid valdav osa inimestest seda ei omanda, kuna kooliharidus seda kõigile ei paku. Seega aitaks rahaõpetuse tund parandada oluliselt eestlaste rahaliste otsuste tegemist ning aitaks kaasa eestlaste üleüldisele jõukuse kasvule!