Kasvada saab hea eeskuju najal

Eesti on kindlasti Euroopas unikaalne riik. Oleme suutnud teha asju, millega teised riigid ei ole nii hästi hakkama saanud. Me oleme panustanud kaitsekulutustesse 2% SKPst, mis on ka Saksamaa jaoks eeskuju. Meil ei ole riigil võlgu. Meie lapsed on PISA uuringu järgi maailma ühed targemad.

Kuid meie ettevõtlus on väsinud. Kasvu, mis meid rahuldaks, ei paista kuskilt. Särtsu ei ole. Väsinud on ka suur hulk ettevõtjaid. Loomulikult on maailmamajandus olnud pikka aega samuti heitlik, kuid siiski – me tahame rohkem, paremini, innukamalt. Kuidas selleni jõuda?

Kõige olulisem on leida endale õiged eeskujud, õiged suunanäitajad ja sihiseadjad, keda jälgides tekib tunne: see on võimalik! Saavutada midagi erakordset ja lahedat. Ühest küljest on see tõesti nii, et koore riisub esimene. Kuid teisest küljest oleme näinud, et kui mõni sektor on edukas, aitab see edukaks muutuda ka teistel samas sektoris tegutsejatel. Skype’ile järgnesid GrabCAD ja Transferwise ning paljud teised tublid tegijad.

Kindlasti ei tasu piirduda ainult nn uue majanduse ja IT-näidetega. Hansapanga teedrajavast kontseptsioonist läks Eesti majandus hooga käima. Paljud pangandushuvilised ettevõtjad püüdsid nende eeskuju järgida – päris sarnast edu nad ei saavutanud, kuid jõudsid siiski arvestatavate tulemusteni. Originaal on originaal, kuid head koopiad on samuti ilma teinud.

Eeskujud on ettevõtluses trendiloojad, suunanäitajad – nad valivad välja õiged sihid, mille poole pürgida ja mis aitavad õnnestuda. Õigeid sihid ei ole sugugi alati iseenesestmõistetavad ja need muutuvad ajas. Aastaid oli selleks sihiks kasum, kuid infotehnoloogia ja idufirmade ajastul on klientide arv ja nende kasv esmatähtis – küll neid õnnestub kunagi ka rahaks keerata. Kahjumis ettevõtted on väga väärtuslikud? Võib vabalt nii olla. Vähemalt mõnda aega.

Kindlasti ei saa me öelda, et Eesti vaevleb eeskujude puuduses. Meil on piisav hulk erakordselt edukaid ettevõtteid ekspordisektoris, sh traditsioonilises majanduses. Mulle tundubki, et kui mõni edukas ettevõte sünnib ja see saab üldteada tõeks, tahavad kõik saada tema sarnaseks, kuid siis, kui me ta avastame, on ta juba nii kaugel, et teda ei õnnestu püüda. Kinnisvaraarenduses leiab sellist trendi ehk kõige enam.

Ettevõtluses on päris keeruline leida üles valdkond, kus uutele tulijatele on uks lahti, et mitte öelda pärani. Paljud ärivaldkonnad on meeletult kõrge sisenemisbarjääriga – tööjõumahukad, nõuavad suuri investeeringuid. Või siis on valdkonna konkurents sedavõrd tihe, nt restoraniäris, et paljas mõte, et seal võiks edu saavutada, tundub uskumatu. Samas on maailm suur ja lai ning julgemad vaatavad suurematele või arenevatele turgudele, kus ruumi jagub kõigile uutele ideedele.

Viimasel ajal ei ole eestlasi köitnud ka börsid, aktsiad ning muud ettevõtte turuväärtust mõõdupuuks pidavad instrumendid, vaid suur hulk raha istub deposiidis. Me vajame eeskujusid ka selles vallas.

Loomulikult on sajanditevanuseid pereettevõtteid, mis toimivad nagu kellavärk, kuid on ka äriühinguid, mis börsile minemata oleksid pidanud rahvusvahelisest edust loobuma. Oluline on leida üles oma ettevõtte jaoks parim eeskuju, mis aitab jõuda seatud sihini.

Ettevõtluse innustamise vajadus on olnud poliitikute sõnades sage häälte püüdmise õng. Kuid millist eeskuju saavad Eesti ettevõtjad riigilt? Praegu kindlasti mitte parimat. Riik käitub üsna ootamatu partnerina ning seega võib öelda, et Eesti ettevõtjatel on jalgealune muutunud soiseks. On see siis lubatud sotsiaalmaksumäära kosmeetiline alanemine, mis viimasel hetkel kaotatakse, või muud kiirtööna valmivad ettevõtluskeskkonna muudatused. Maksusüsteemi võib ja tulebki muuta, et see vastaks konkurentsikeskkonnale ja riigi sihtidele, kuid kiirustades tehtavad muudatused kannavad pigem vajalike summade kokkukraapimise märki. Kuidas innustab riik ettevõtjat välisturgudel, kuid koduturul peab kiirelt reageerima lühikese etteteatamisega saabuvatele maksumuudatustele ja ärikeskkonna regulatsioonide kasvule? See sunnib ettevõtjaid suurte plaanide ja eesmärkide asemel tegelema kohaliku keeristormiga, mis palju väärtust ei loo.

Samas on kurb muidugi, et palju selliseid riike, kellest eeskuju võtta, nüüdisajal ei olegi. Poliitilised tõmbetuuled mõjutavad ettevõtlust nii USAs kui ka Euroopas. Sa võid ju otsustada, et ehitad kuhugi uue tehase, kuid vabalt võib juhtuda, et aasta või paariga on keskkond sedavõrd muutunud, et sul ei tasugi seda tehast käivitada.

Majanduses on häid eeskujusid siiski palju rohkem kui poliitikas. Äriinimesed on pühendunud, kirglikud ning tahavad eesmärgi saavutada alati ja kogu hingega asja juures olles.

Võib-olla peaksime ka Eestis muutma vaatenurka – mitte poliitikud ei ütle, kuidas saavutada majanduskasv ja parem heaolu, vaid ettevõtjad ütlevad, mida riik peaks tegema, et seda saavutada? Seda siis siiralt, mitte lihtsalt näiva kaasamisena.