Eesti on väike, aga mitte koomas

Suurbritannia lahutuspaber on alles algus. Ootame selle ära ja siis vaatame edasi. Ja siis ootame järgmise tähtaja ära.

Väga üldistatult küll, aga sellise sisuga on enamik meedias kõlanud hoiakuid küsimuste peale, mis on Eesti jaoks muutumas seoses Brexitiga, mida kindlasti ei peaks laskma juhtuda, milles peaks haarama initsiatiivi jne.

Arusaadavalt on Brexit esmakordne, ainukordne ja ehk ka viimane omataoline. Pole protseduure ega reegleid. Ei ole veel keegi praeguseks üheksa kuud kestnud uues maailmas välja mõelnud, kes Brexitist võidab.

Ma ei tea, kes võidab. Ma ei tea sedagi, mida peaks võitma. Üks maailma juhtivaid majandusi ja sõjalisi jõude saab lähemal ajas vastuse küsimusele, mida tema tiitlid tegelikult väärt on. Ühel või teisel moel lähevad ülevaatamisele ka väärtused, mida Suurbritannia on kehastanud, ning see saab olema kogu maailma jaoks lausa kuninglik õppetund.

Eesti on väike riik ja meie jaoks on mäng liiga suur, öeldakse. Aga äkki ei ole? Mäng on ju täiesti uus! Sõnastame kas või selle vähese, mis meile oluline, ja saamegi jutupunktid.

ELi poolt brittidega pealäbirääkijaks volitatud Michel Barnieri sõnul kavatseme olla õiglased, ent seista kindlalt oma 27 liikmesriigiga liidu huvide eest. Mis on Eesti huvid, mille eest Barnier seisab? Kas ootame ära, kuni keegi meile seda ütleb?

No kuulge, me oleme väike riik, aga mitte koomas!