Eesti riigist saab silmaklappidega hobune

Välispoliitika instituut ja kaitseuuringute keskus on alustanud ühinemise läbirääkimisi, ühendamise peab heaks kiitma valitsus. Võib mürki võtta, et valitsusele see mõte meeldib, pigem aga isegi selle peale, et sealt see algatus üldse tuligi. Neile sobib kindlasti, et kõik on ühe mütsi all ja ühe eesmärgi nimel. Raha hoitakse kah kokku, mõned tegelased jäävad üle – need, kes pole ehk ülearu suures vaimustuses sellest, et mõtelda tohib ainult teatud kindlates raamides.

Sellise muudatuse plaani suuri hädasid on õieti kaks. See on üks, et kõik need, kelle mõte kaldub julgeolekupoliitilisest huvist kõrvale, ei sobi ühendasutusse. Välispoliitika instituudis Euroopa Liidu eksperdina töötanud Ahto Lobjakas sunniti lahkuma juba varem, põhjendusena nimetati uurimissuundade muutumist, aga rohkem oli asi ikka selles, et Lobjakas julges kahelda NATO artikli automaatses rakendumises võimaliku konflikti korral. Tollane kaitseminister Sven Mikser süüdistas Lobjakat ebakonstruktiivses paanikaõhutamises ja soovitas kuulata informeeritud arvamusi. Nii et protsess ise on alanud juba varem.

Ent teiseks ja suuremalt: kui informeeritud arvamuseks pidada üksnes selliseid, mis julgeolekupoliitiilise huviga kokku lähevad, siis on asi ju täitsa metsas. Hullem veel: mis järgmiseks? Julgeolek on nii tähtis, et äkki kõlbab selle eesmärkidele allutada peale välispoliitika veel ka midagi sisepoliitikast? No ja millest iganes?  Nii muutub Eesti riik silmaklappidega hobuseks.