EKRE on tulnud, et jääda

Tallinna volikogu valimise tulemused on muidugi olulised, sest jõudude vahekorda nad ju kuigipalju näitavad, kuigi valijaskond langeb nüüd riigikogu ja kohalikel valimistel veel vähem kokku kui varem.

Aga kuivõrd Tallinnast tuleb kõige enam hääli ja kuivõrd Eesti demokraatia toimub samasugustel alustel nagu lääne demokraatiad üldse, siis siin mängib oma rolli traditsioon. Kui tahetakse, võib seda nimetada ka lojaalsuseks, mis lubab arvata, et enamik hääletab riigikogu valimistel samamoodi kui kohalikel valimistelgi. Skandaalid ja väiksemat sorti ebaõnnestumised seda traditsiooni ei murra. On vaja tõsist muret või hirmu. Valimiskampaaniad ei olegi reeglina suunatud niivõrd omadele, kuivõrd selle vähemuse püüdmisele, kes oma eelistusi küllalt vabalt  muudab. See muuseas seletabki irratsionaalsete valimislubaduste suurt hulka.

Kuid paraku on just Tallinna valimistulemused sel aastal väheminformatiivsed kui tavaliselt. Me ei tea, mis põhjustas valimisaktiivsuse suurt langust Tallinnas. Võib arvata, et üheks põhjuseks oli võimuvahetus ja vastasseis Keskerakonnas: osa Keskerakonna valijatest olid nõutud või pettunud ja jätsid valima minemata. Ma ei arva, et Reformierakond ja EKRE kasvatasid oma tulemust nende valijate häälte abil. Toimus nagu mõnigi kord varemgi paremas servas positsioonide ümber mängimine. Aga kui kauaks?

Kuid me ei tea, mida see suur protsent tõenäolistest endistest Keskerakonna valijatest pooleteise aasta pärast teeb. Kas hääletab nagu varem või on üldse loobunud. Ka ei oska ma hinnata, kuhu liiguvad riigikogu valimistel kodanike hääled nende, enam kui kaheksa tuhande tallinlase hulgast, kes Savisaare ja co nimekirja poolt hääletasid: kas Keskerakonnale tagasi või valimistest kõrvalejääjate hulka.

Kui aga Tallinn ja veel kolm-neli suuremat linna kõrvale jätta, läheb pilt hoopis keeruliseks. Võime üksnes tähendada, et kohaliku elu tasemel pooltes kohtades ei taheta enam erakondlikust poliitikast mitte kui midagi kuulda. Aga mina küll ei tea, mida hetkel mõtlevad inimesed valimisliidust Hari ja nende endised erakonnakaaslased.

Üks asi paistab siiski selge olevat: EKRE on tulnud, et jääda. Tal on oma nišš, mis tänases konflikte täis maailmas kuhugi kaduda ei saa. Pigem mõnevõrra kasvada. 

Mulle tundub, et vähemalt enamikus omavalitsustes on aru saadud, et elu saab muuta paremaks ja et midagi mõistlikku saab ära teha ainult konstruktiivses koostöös, mitte pidevates intriigides ja jagelemises. Seda soovivad ka valijad, sest ega muidu poleks valimisliitude tulemus üle Eesti nii hea olnud. Loodan, et selline arusaam jõuab ajapikku ka sinna, kuhu ta seni veel jõudnud ei ole.