Taavi Aas, ärge võtke puudlit!

Ka siis mitte, kui küllalt paljudel inimestel poleks olnud poolehoidu Keskerakonna juhtkonna noorenemise ja Jüri Ratase konflikte vältiva ja rahuliku stiili vastu vabariigi valitsuse juhtimisel. Ükski erakond, kes püüab mitte-eestlaste hoiakutest, ükskõik mis põhjendusega, jõuga üle sõita, siin nähtavas tulevikus ruulima ei pääse.

Edasi aga soovitaksin Keskerakonnal nii ruttu kui võimalik see, et ta Tallinnas valimistel absoluutse enamuse sai, ära unustada. Käituda nii, nagu ta poleks seda saanud.

Sageli on toonitatud, et pikaajaline ainuvõim ei ole hea. Vastuargumendid sellele saavad olla vaid tehnokraatlikud: käitume nagu tsentraliseeritult juhitav ettevõte, oponendid ei saa meid segada, saame kiiresti palju olulist ära teha jne. Selline mõtlemine oleks enesepettus. Ilma väljastpoolt kinnist ringi tulevate uute ideedeta, strateegiliste valikute mitmekülgse kaalumiseta ja kummitemplina käituva volikoguga ei saa linn olla pikas perspektiivis edukas.  

Nii nagu iga juhtimine nõuab ka Tallinna keskerakondlik juhtimine  uuendamist. Keskerakond vajab partnerit. Ka see, kui teiste parteide ajutrustid istuvad lõpmatult pikka aega volikogus vaid opositsioonis, kaotavad sel teel sideme linna arendamise praktikaga ja soovi reaalselt kaasa mõelda ning piirduvad vaid kritiseerimisega ei ole hea, ka mitte võimul olevale erakonnale.

Taavi Aas ütles valimisööl intervjuus õigesti, et ülekaaluka võidu saanud erakonnale partneriks tulek võib teistel olla keeruline, kardetakse külge saada puudli mainet. Keskerakond saab seda muret maha võtta, kui ta ei paku partnerile puudli rolli, vaid midagi enamat. Nii strateegiakujundamise kui juhtimise mõttes. Asi pole ainult piruka ja vastutuse jagamises, see poliitiline vaatevinkel on liiga kitsas. Oluline on, et Tallinnal tekiks stiimul vaadata üle nii oma tegutsemismehhanismid kui linna pikaajalise arengu suunad ja prioriteedid.

„Teised lubavad, meie teeme!“ oli võib-olla hea loosung valimisperioodiks. Nüüd valitsemist jätkates tuleks keskenduda aga mitte ainult juba plaanis oleva ärategemisele ja mitte ainult nn kommunaalmajandusele. Kas just sellele, kuidas teha Tallinnast Riia asemel Baltikumi pealinn, nagu pakuti ühes tsiteeritud internetikommentaaris, aga millelegi taolisele. Kuidas arendada ja realiseerida Tallinna ja Helsingi kooperatsiooni, milline peaks välja nägema tulevikus linnatranspordi süsteem kui tervik (mitte ainult tema üksikud lõigud), kuidas võimendada koostööd linna ja linnas asuvate ülikoolide vahel, kuidas saada Tallinna uusi tõsiseid välisinvesteeringuid, kuidas sulatada Tallinn paremini kokku tema tagamaaga, kuidas minna edasi rohelise Tallinna projektiga, mida võtta ikkagi pikemas perspektiivis ette Tallinna kõige suurema sotsialismiaja pärandusega, magamislinnaosade elamufondiga.

Tallinna võim on töötanud pikka aega konfliktis keskvalitsusega, nüüd on situatsioon oluliselt parem. Kasutagem siis seda ära ja mõelgem Tallinnale laiemas, Eesti ja rahvusvahelises mastaabis ja pikemalt kui üks valimisperiood.

Taavi Aas suutis linnapead asendades vältida võimuvaakumi negatiivseid tagajärgi. Ta hoidis süsteemi töös, tegutses mitte toonitatult poliitilise juhina, vaid pigem linnamänedžerina. Kui ta on teinud ka strateegilisi otsuseid, siis ilma nende ümber väga lokku löömata. Tundub, et valijatele pigem meeldis. Kui varasematel valimistel Aasal hääled külge ei jäänud, siis seekordsetel valimistel ta selle üle kurta ei saa. Nüüd aga linnamänedžeri rollist enam ei piisa.

Nii Aas koos nende meeskonna liikmetega, kes jätkavad, kui Keskerakonna juhtkond koos potentsiaalsete liitlastega, peavad võtma vaatluse alla märksa strateegilisemad horisondid ja vaatama, kuidas panna linnaaparaat toimima selliselt, et need horisondid ei jääks vaid ilusaks jutuks.