Madala palga maksjate armuaeg

Palganumbrid kasvavad jõudsalt. Eriti heaks teeb tuju enda võrdlemine naabritega. Perioodil 2011-2016 oli Eestis keskmiselt iga aastane palgatõus 6%, Lätis 5%, Leedus 5% ja Soomes 2%.

2016 keskmine palk oli Eestis 1146, Lätis 859, Leedus 771, Soomes 3382 eurot kuus. Lätist, Leedust oleme möödas ja vahe kasvab. Ja Soome… samas tempos jätkates saame kätte aastaks 2044.

Töötav inimene, kes neid numbreid vaatab, võrdleb enda sissetulekut keskmise palgaga ja teeb omad järeldused. Tihti on tulemuseks pettumus, sest statistiline keskmine palk on kõrgem kui tema töötasu. See ei tundu õiglane ega aus. Oluline on see, kas me näeme nende numbrite taha. Riiklikust miinimumist (sellel aastal 470) palgad allapoole minna ei saa. Statistikaameti keskmine palk III kvartalis oli 1201 eurot. See on number, millega enamik töötavaid inimesi on hakanud oma tasu võrdlema. Kas see on parim võrdlusalus?

Ettevõtte üheksa töölist saavad palka 800 eurot kuus ja nende juht 3000 eurot kuus. Keskmine palk selles ettevõttes on 1020 eurot ja mediaanpalk 800 eurot. Töötajad, kes ei vaevu süvenema keskmise palga arvutamise metoodikasse, reageerivad nii: „Täiesti vale, meie ettevõttes ei saa keegi sellist palka!“

Keskmine palk on niisiis küll hea riikide palgatasemete võrdlemiseks, kuid mitte iga üksiku inimese palgaootuse kujundajaks. See ei näita, et pooled inimesed Eestis teenivad sellest rohkem ja pooled vähem. Seda näitab maksu- ja tolliameti mediaanväljamakse (III kvartalis 909 eurot). Asjatute diskussioonide vältimiseks oleks mõistlik rääkida mediaanpalgast.

Esiteks, Eesti seadused ei võimalda kokku lepitud palganumbreid kuigi lihtsalt madalamaks keerata. See nõuab kahepoolset kokkulepet ja töövõtja palgavähendusse teatavasti entusiasmiga ei suhtu.

Teiseks, igal aastal on meil korrigeeritud riikliku miinimumpalka. Ka 2018 tõuseb see rohkem kui 6% võrra, 470 eurolt 500 euro peale. On suur hulk ametikohti ja töötajaid, keda see palgamuutus otseselt puudutab ja suures pildis kohe ka Eesti keskmist palka mõjutab.

Kolmandaks, juba mitu aastat on räägitud madalapalgaliste ametikohtade kadumisest. On ettevõtteid, kus töö on läinudki keerukamaks ja selle eest tuleb rohkem maksta, kuid veel rohkem on ettevõtteid, kus sama töö eest küsitakse igal aastal rohkem palka. Kui mõne ettevõtte ärimudel on üles ehitatud väga madalatele palkadele, siis ühel hetkel tuleb uksed kinni panna ja tegevus lõpetada. Läheb küll veidi aega, kuid samad töötajad, pisut ümber või juurde õppides, leiavad uue töö, kuid juba kõrgema palga eest. Muidugi on ka olukordi, kus töötajal on keeruline sobivat tööd leida kas samas piirkonnas või oskuste puudumisel.

Põnev on see, mis juhtub tööturul maksumuudatuste valguses uuel aastal. Madalapalgaliste netosissetulek suureneb, mis vähendab palgatõususurvet tööandjatele. Teiselt poolt võivad ettevõtted kõrgemapalgaliste netosissetuleku vähenemise kompenseerida nende brutopalga tõusuga. Ehk siis üksikisiku tasandilt välja minnes ja liikudes ettevõtte tasandile: parema ärimudeliga, suuremat palka maksvad ettevõtted aitavad vähem edukatel ettevõtetel ellu jääda. On võimalik, et 2018 antakse armuaega nendele ettevõtetele, kes palgakonkurentsi tingimustes peaksid lähitulevikus uksed kinni panema või ärimudelit oluliselt korrigeerima.