Arusaam vaesusest ja rikkusest on muutunud

Viimase 25 aastaga on Eesti elatustase märkimisväärselt paranenud. Nädala alguses oli palju juttu suhtelises vaesuses elavatest inimestest, kelle sissetulek jääb alla 60% mediaansissetulekust. 2016. aastal võimaldas Eesti suhtelise vaesuse piir elustiili, mida 90ndate algul sai endale lubada vaid jõukam 10% ühiskonnast. See näitab, et majanduse arenedes on arusaam vaesusest ja rikkusest väga palju muutunud.

Võrrelgem numbreid. Keskmine kuupalk, mis vastab üldjoontes tänase brutopalga definitsioonile, oli 1992. aastal veidi üle 30 euro. Neid inimesi, kelle igakuine nominaalne sissetulek ületas taset, mida praegu nähakse suhtelise vaesuspiirina, oli alla 1%. Ent ka hinnatase oli tollal ligi kümme korda madalam kui praegu. Laias laastus sai tollase keskmise palga eest osta endale enam-vähem sama palju kaupu ja teenuseid kui täna 300 euro eest. Neid inimesi, kes said lubada enesele reaalselt enam kui 2016. aasta suhtelise vaesuse piir, võis olla ligikaudu kümnendik kogu ühiskonnast.

 

Näitena elu paremaks muutumisest võrreldakse sageli ka Eestit ja Soomet. Eesti elatustase on lähenemas tasemele, kus Soome oli 90ndate keskel. Aga kui rikka riigina Soome siis tundus!

Eestis elab ligikaudu viiendik inimestest suhtelises vaesuses. Toimetuleku näitajana on suhtelist vaesust palju kritiseeritud ja leitud, et see mõõdab pigem ebavõrdsust. Päris kõrvale seda näitajat siiski jätta ei saa, sest ka ebavõrdsus mõjutab inimeste subjektiivset heaolu.

Aasta lõpus saavutatule tagasi vaadates ja kokkuvõtteid tehes võiksimegi näha ka suurt pilti, keskendumata vaid statistikanumbritele. Tahtmata kuidagi vaesust ja ebavõrdsust alatähtsustada, näeme statistikat taustsüsteemi pannes ometi, et Eesti elu on väga palju arenenud ja hinnang vaesusele tuleb üha enam sellest, et meie arusaam vaesusest on muutunud.