Maksumaksja raha pole mänguasi

Elas kord võimult tõrjutud kuningapoeg, kes tahtis ka endale kuningriiki. Uues kantsis pakkus ta rahvale tasuta hüvesid ning leiba ja tsirkust. Inimesi sõidutati tasuta, kuningal olid oma poed ja meedikanalid, politsei ja lõpuks ka pank, millest seda kõike finantseerida.

Sul peab olema raha ja meediavõimu, teadis ka Edgar Savisaar, kui ta sellist kuningriiki Tallinnas looma hakkas. Suure Edgari lahkumise järel on uuel linnavalitsusel lihtne teha nägu, justkui nemad varem juhtunu eest ei vastutaks. Abilinnapea Aivar Riisalu pakkus õilsat päästeplaani nii pangale kui ka munitsipaalpoele. Vastutus lasub siiski kogu Keskerakonnal, kes seda Savisaare munistipaalutoopiat on penilikult takka kiitnud ja ellu viinud.

Vastutab ka linnapea Taavi Aas, kes juhtis Ühistupanga asutamise sihtasutuse nõukogu, mille töö tulemusetust tunnistavad praegu kõik. 2014–2017 eraldas Tallinn sihtasutusele 725 000 eurot, et ette valmistada panga asutamine, suurem osa sellest rahast kulus tööjõukuludeks. Lisaks tellis linn ise 200 000 euro eest advokaadibüroolt panga asutamisdokumendid.

See ligi miljon eurot on raisus raha, sest seda tööd polnud kellelegi vaja ning panga loomine on kokkuvõttes linnavalitsuse täielik läbikukkumine. Neid panga asutamisdokumente ja äriplaani pole vaja selleks, et osta osalust mõnes Eesti kommertspangas. Lisaks eraldas linn juunis 2016 Estonias asutatud pangale 5 miljonit eurot ehk 95% aktsiakapitalist, saades vastu ühe hääle üldkoosolekul. Hiljem on panka panustanud suuri summasid ka linnaettevõtted ja linn ise taganud tulevast pangategevust veel rohkem kui 4 miljoni euroga. Kokkuvõttes meenutab see totaalne äpardumine rätsepmeister Kiire soovi saada mõisavalitsejaks.

Ühistegevuse arendamine ja kogu ettevõtluse edendamine on väga oluline, kuid nagu ka mujal maailmas, on see ettevõtlike inimeste ülesanne. Keskerakonna munitsipaalkapitalistid leidsid, et üle-eestlise haardega Eesti Ühistupanga asutamine on Tallinna maksumaksja asi. Kui linna rahakott tundub oma, siis unustad, et kohalik omavalitsus on avalik-õiguslik isik, kes peab täitma kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega pandud ülesandeid ja vaid selleks saab kasutada maksuraha.

Kui eraisik võib teha kõike, mis pole keelatud, siis avalik võim vaid seda, mis lubatud. Juba 2015 panga asutamist revideerides tõendasime õigusteooria, riigikontrolli seisukohtade ja kohtupraktika najal, et Tallinn tohib võtta uusi kohustusi vaid juhul, kui kõik seadusega pandud põhiülesanded on hästi täidetud – lasteaiad ja teed korras, koolivõrk valmis, palgad tasemel, vanurid hooldatud jne. Juba tollal tegime ettepaneku välja astuda ühistupangast, kuna Tallinna osalemine selles pole neil tingimustel legitimeeritud. Praegu tõdeme nende seisukohtade prohvetlikkust. Savisaare koostöösoovimatus pangale tegevusloa saamisel tõi kaasa selle õhulossi kokkuvarisemise.

Ühistupanka investeeritud maksumaksja rahaga Coop Pangale kosja minnes kasutab linnavalitsus jälle suitsuvarjuna ühistegevuse ja maa-elu edendamise suuremeelset retoorikat. Tutvudes Coop Panga põhikirjaga, on selge, et tegemist on klassikalise krediidiasutusega. Ühistuliseks pangaks ei tee seda asjaolu, et panga mõne aktsionäri omanikeringis on ühistuline element. Kui vaadada müügis oleva pangaosaluse suurust ja nominaalset väärtust, siis on küll kuri kahtlus, kas Eesti Ühistukapitaliks moondud tulundusühistul on piisavalt vahendeid selle osaluse omandamiseks või tuleb linnal veel kord kukrut kergitada. Mis kirg sunnib Tallinna sinna riske ja kollapseid täis krediidimaailma? Aga nojah, Kiir sai ka lõpuks endale mõisa asemel talu, nagu teame.