Tasuta busside asemel nutitransport

Sõidukeid saab soetada raha eest, kütuse eest tuleb jätkuvalt maksta ning bussijuht ja vedude korraldaja nõuab palka. Seega pole mõtet kõnelda tasuta maakondlikust ühistranspordist, vaid erinevatest rahastamise allikatest. Suures plaanis käib ühistranspordi vaidlus hetkel selle üle, kas põlistada olemasolev aegunud süsteem veel aastateks või astuda täiendava rahastuse abil suur samm tuleviku poole, jättes minevikumured põhimõtteliste muutuste abil selja taha.

Enam kui kümme aastat maaelu igapäevamuredes ning viimased paar aastat kestnud kokkupuude ühistranspordi korraldamisega on minus küll süvendanud veendumust, et tegu on kogu Eesti maapiirkondade jaoks ellujäämise küsimusega. Seetõttu ongi kurb vaadata, kuidas vaidlus nii olulise probleemi üle on riigi poliitilises ladvikus taandunud primitiivse tasuta-lubaduse aruteluga.

Eestis pole vastutustundliku majandamise korral võimalik näha lähitulevikus ette ümberjagatavate vahendite olulist kasvu. Töökäed, mis rikkuse majja toovad, hakkavad väsima ja nende hulk vähenema. Lihtsamas keeles öelduna – meil pole võimalik loota "tasuta" asjadele, mis tulevad justkui iseenesest tekkivast riigieelarvest. Mõelda tuleb sellele, kuidas teha väiksemate vahenditega paremini ehk tõhusamalt.

Ühistransport on olnud aastaid valdkond, mille rahastus riigieelarvest pole suurenenud. Minister Kadri Simson on saavutanud olulise võidu, rääkides välja täiendavad kümned miljonid selle teenuse arendamiseks. Müts maha ja kummardus maani selle saavutuse eest. Saavutus realiseerub siiski juhul, kui ta teenib mõnd olulist arengueesmärki.

Enam kui aasta kestnud vaidlused piletiraha lausalise hüvitamise teemal pole veennud mitte kedagi peale ministri ja üksiku erakonnatoetaja. Kagu-Eesti inimeste hinnangul ei kuulu piletihind maakondliku ühistranspordi juures viie kõige olulisema lahendust vajava probleemi hulka. Kui küsida, mis on ühistranspordi valdkonnas mureks, siis nimetatakse sõiduaegu, suundasid, vajadust tihedama rongiliikluse järele, kehva sidusust rongi- ja bussiliikluse vahel, ebaregulaarse sõiduvajaduse olemasolu väljaspool tiheasustust. Nende murede lahendamine vajab kõige rohkem vahendeid, kuid vastupidiselt vajadusele võib asi kujuneda nii, et lõviosa vahenditest kulub ära probleemile nr 6 ja esimesed viis jääksid märkimisväärse lahenduseta.

Mõnevõrra vähem on juttu tulevikulahendustest, millest üks oleks kindlasti nõudepõhine transpordisüsteem. Maanteeamet on katsetanud lahendusi, mis on seotud olemasoleva liinivõrguga – teatud peatused ja lõigud teenindatakse vaid tellimise peale. See on andnud positiivseid tulemusi – inimeste sõiduvõimalused on säilinud oluliselt väiksemate vahenditega.

Kõik justkui saavad aru, mida tuleks teha. Nutika transpordi arendusgrupp käib ministeeriumis, maanteeametis ja kohalikes omavalitsustes asja selgitamas, lahendused on joonistatud skeemile. Hoog raugeb siis, kui kõnelda tulevikulahenduste rakendamisele kuuluvast rahast. Võrdluseks – 21 miljonit piletiraha hüvitamiseks ei anna mingit efekti, kuid paar miljonit vajaliku start-up’i käivitamiseks paneks kevadise tulvaveena turbiinid maksimumkiirusel liikuma.

Nutikas ühistransport tabab ühe hoobiga kohe kahte kärbest. Esimene neist on sõiduvõimaluse pakkumine sinna, kuhu traditsiooniline liinivõrk ei ulatu. Teine lahendab olukorra, kus meil puudub igasugune arusaam nende inimeste vajadusest, kes ühistransporti praegu ei kasuta. Sisuliselt annab see väga palju vastuseid ka nendes küsimustes, mis aitaksid ka traditsioonilist liinivõrku uutele alustele viia. Lisavõimalusena saab nutitranspordiga anda olulisi isikustatud soodustusi konkreetsetele sõitjate gruppidele, kes seda vajavad – näiteks pensionärid, õpilased, lasterikkad pered.

Seni eelmise sajandi tasemel püsinud arutelu pole andnud selgust kahes asjas: mis on see oluline mure, mida tasuta pilet saaks lahendada, ja mille alusel saaks väita, et just see meede on sobiv lahendus. Kui minister ise ei soovi oma lubadusest taganeda, võib selle otsustusõiguse andagi ühistranspordikeskustele – las asjatundjad otsustavad, kuidas seda raha kõige otstarbekamalt rakendada.

Legend tasuta maakondlikust ühistranspordist meenutab muinasjuttu kirvesupist. Unistusena ilus, kuid praktikas siiski olulise ressursikuluga üritus, mis ei lahenda valdava osa maakondade reisijate jaoks ühtki olulisemat probleemi.

Autor: Igor Taro